PORILOMP
Tiit Kändler

Iga kord kui sadas, ilmus maja ette värava kõrvale porilomp. Selle porilombi pealt oli hea näha, kas veel sajab või ei. Kui puhus tuul, virvendas porilombi pind sellele vastu. Nii oli porilomp sama hea kui kraadiklaas akna taga. Ka porilombi käest sai teada, mis tuleb õue minnes selga panna.

Aga üks halb asi oli ka. Porilompi ei tohtinud tuppa tuua. Isegi sisse astuda ei saanud. Võis jalad märjaks teha. Sest kummikus võis olla üks pisikene auk ootamas oma tundi, et saaks vee soki sisse lasta.

Kui ilm jälle ilusaks läks, kadus porilomp kusagile ära. Temale päike ei meeldinud. Selle kohta öeldi, et lomp auras üles taevasse. Porilomp ei mulisenud kunagi nagu aurav teekann. Ometi sai vahel sooja päikesega tema auru näha.

Taevas pidi porilomp pilve üles otsima. Seal pilve sees ta ootas, kuni koguneb palju porilompe. Siis muutus pilv porihalliks ja porilomp sadas alla! Küllap ei meeldinud talle, et ta päikesele veel lähemale oli sattunud kui maa peal lombis.

Kuidas küll porilomp teadis, kus ta pesa on? Iga kord sadas ta alla täpselt samasse kohta värava kõrvale. Ja imelik oli, et kui lomp tilkadena alla lendas, ei olnudki ta porine! Sest muidu oleksid ju inimesed ja loomad ja majad ja kõik, mis vihma alla sattus, poriseks saanud. Küllap see pori siis ootas oma lompi maa peal. Aga nii kaval ta oli, see pori, et kuiva ilmaga polnud näha muud kui ainult mulda ja liiva ja natuke rohtu.

Ükskord, kui õige palju sadas, kasvas lomp ilmatu suureks. Siis pandi tema sisse telliskivid ja nende peale lauajupp. Nii sai kuiva jalaga üle. Aga üks suur mees murdis lauajupi ja kukkus porilompi. Käis hirmus plärts ja mees sai üleni poriseks. Kui suured mehed saavad üleni poriseks, siis on see õnnetus ja naerda ei või. Järgmisel päeval tõi mees käruga kusagilt kruusa ja ajas selle porilombi pesas laiali. Mehel olid uued puhtad riided seljas. Mees ei hoolinud sellest, et porilomp oli juba üles oma pilve sisse põgenenud. Mees tegi porilombi pesaaugu asemele värava ette väikese kruusamäe. Kuhu vaesel porilombil nüüd minna oli, kui ta vihmaga alla sadama pidi?

Järgmise vihma ajal tekkis porilomp vana lombi pesaaugu kõrvale. Tema väikesed lained uhtusid väikest kruusamäge, justkui oleks lomp tahtnud tagasi oma vanasse pesasse. Kas oli see porilomp uus või endine, kes seda teab.

Igatahes tervitas ta vihmapiisku sama rõõmsa ladinaga nagu vanasti. Ja kui siis päike oma kiiri porilombi pinnal peegeldas, nägid kõik, kui ilus ilm on õues.