MAA SILMAD Igal maal on oma nägu. Seda nimetatakse maastikuks. Talvel katab maa selle lumevaibaga, kevadel ehib lilledega. Maa silmad - need on tuhanded allikad, järved ja jõed. Talveks paneb ta enamiku oma silmadest kinni jää alla, kevadel teeb nad jälle lahti. Allikasilmi ei pane aga maa kunagi kinni. Ka kõige käredama pakasega soojendab maa neid oma põues, tahab nendega välja vaadata. Allikad on need kohad, kus maa oma põuest laseb vett välja voolata. Paljudes kohtades võib seda näha. Neist algavad ojad ja väikesed jõed. Veelgi rohkem on neid allikaid, mida päriselt näha ei olegi. Need on jõgede ja järvede põhjas, vee all või soodes. Nende kaudu saavad jõed ja järved ning sood maa põuest vett kogu aeg juurde. Kuidas vesi maa sees liigub, seda teab ainult maa ise. Meie näeme ainult, kuidas maa vett joob, kuidas vesi maa sisse imbub. Vesi liigub edasi järjest sügavamale. Seda vett võime näha siis, kui oleme kaevanud sügava kaevu. Sellesse koguneb põhjavesi ja seda saavad inimesedki tarvitada. Põhjavesi liigub kogu aeg pikkamööda oma teed pidi ja võib jõuda väga sügavale. Tavaliselt liigub ta aeglaselt, nagu imbudes. Mõnikord aga võib ta paekivide vahele endale suured koopad uuristada, kus voolavad terved maa - alused jõed. Maa - aluse vee teed on olnud juba aastatuhandeid ikka samasugused. Kui vesi on ühes kohas maa sisse imbunud, siis liigub ta maa sees alati neidsamu teid mööda ning tuleb varem või hiljem kusagil kaugel allikana nähtavale. Sealt edasi voolab ta mööda maa silmi ja soonekesi ojade, järvede ja jõgede kaudu, ikka ja alati ühtemoodi, kuni lõpuks jõuab suurde merre. Iga allikas, jõgi ja järv silmitseb ja valvab oma maad - oma
vesikonda. Ükskõik kuhu me ka ei läheks, igal pool oleme ikka mõne jõe, järve või
allika maa peal. Iga veetilk, mis maa sisse imbub, jõuab varem või hiljem oma koju - oma
allikasilma, mis seda maad valvab. Tõnn Sarv. Kõik on ju ime. - Tallinn: Eesti Raamat, 1985. - Lk. 12 - 13. |