KUIDAS SEDA KÕIKE HOIDA
Tõnn Sarv

Kujutame ette, et peseme käsi. Laseme kraanist vett, peseme käed puhtaks ja must vesi jookseb kraanikausist alla. Või kui meil kraani ei ole, siis kallame puhta vee kaussi, peseme käed puhtaks ja kallame pesuvee ära. Üsna igapäevane tegevus: võtame, kasutame ära, viskame minema...
Aga mis saab nüüd edasi, kui tahame teine kord jälle käsi pesta - kas siis läheme seda pesuvett, mille juba ära viskasime, veel kusagilt otsima? Vist mitte. Võtame ikka uue vee. Aga kui vett enam ei ole, kui puhas vesi ükskord niimoodi otsa saab?
Ega käte pesemiseks eriti palju vett ju kulugi. Muidugi, kui kõik Eestimaa elanikud korraga oma käed puhtaks peseksid ja see vesi kõik ühte kohta kokku voolaks, siis koguneks päris paraja suurusega järvekene. Aga ega nad ainult üks kord käsi pese. Ja eks vett kulu mõne teise asja jaoks hoopis rohkem.
Sellesama raamatu paberi valmistamiseks pidi kuskil tehases mõnda aega voolama lausa väike jõgi. Tehasesse voolas puhas vesi, välja aga pruun, vahutav, haisev ja mürgine. Aga paberit ei olnud ainult selle raamatu jaoks vaja. Ja ega üks tehas jõuagi kõikide raamatute ja ajalehtede ja veel paljude muude asjade jaoks paberit valmistada. Ning lõpuks - ega siis ainult paberi valmistamiseks vabrikutes vett vaja ei ole...
Kui kõik need mürgised ja haisvad jõed nüüd ühte kohta kokku voolaksid, siis oleks see vist küll üsna sünge pilt. Aga mis siis saab, kui puhas vesi otsa lõpeb? Kui maa silmadestki hakkab haisvat solki voolama? Kui nüüd veidi järele mõtelda, siis ega vesi ju kuskile kao. Ta jääb alles, ainult et vees on ka mustus, mürgised ja kahjulikud ained - ta ei kõlba meile enam. Kes läheb veel solgiveest endale joogivett tegema?
Küllap oleks kena, kui me oskaksime vett niisamuti kasutada nagu head raamatut: tarvitame kui vaja, paneme tagasi - ja võtame teinekord jälle. Eks õhuga ole ju samasugune lugu. Kõikidesse ahjudesse, katelde alla, tehastesse, vabrikutesse, mootoritesse voolab värske ja puhas õhk, korstnatest ja torudest välja aga suits ja tahm. Kauaks nii puhast õhkugi jätkub?
Õnneks on vee ja õhuga lugu esialgu sedamoodi, et veel suudab loodus ise kogu aeg puhast õhku ja vett juurde anda. Ilma metsadeta ja ilma meredeta oleksime juba ammu hätta jäänud. Metsad puhastavad õhku, meredest aurab vett pilvedeks ning sajab puhta vihmana jälle maa peale. Kuid mis saab siis, kui metsad otsa lõpevad? Kui õhk läheb nii suitsuseks, et vihmagi ära määrib? Võib - olla tõusevad siis mered üle kallaste ja uputavad kogu maa. Või muutub maa kogunisti paljaks kõrbeks. Võib - olla tuleb hoopis lõputu talv igavese jää ja lumega. Seda me ei tea.
Küllap sellepärast räägimegi nii palju looduse kaitsmisest, õieti looduse hoidmisest. Räägime sellest, et loodust tuleb hoida niisama hoolikalt nagu head raamatut: lugeda ja sellest rõõmu tunda ning siis hoolikalt tagasi panna. Kuidas seda korraldada, see ongi tänapäeval üheks suurimaks mureks kogu maailmas. Päriselt ei tea seda veel keegi.
Ehk pead aga just sina seda kunagi oskama?
Tõnn Sarv. Kõik on ju ime. - Tallinn: Eesti Raamat, 1985. - Lk. 13 - 14.