KOLM KÄBI Laanemetsa Algkooli teine klass seisis kobaras Tiidu ümber. "Esimene teemärk on sellest kännust täpselt kuue meetri kaugusel," ütles Tiit. "Otsige ta üles, siis näete ise, mis tarvis teha." Seitse last pudenes sedamaid laiali. Väike nudi peaga Antu hakkas sealsamas kännu kõrval kive keerama. Tüdrukud tuhnisid samblas. Aga Numbri - Peeter mõõtis kuus ilmatu pikka sammu, käis siis tiiru ümber kännu, ja tema see oligi, kes rohu seest värske käbi leidis. Kuidas saab kuusekäbi valgetüvelise kase alla? Noh, eks keegi pea ta sinna panema. Ja seekord oli see keegi vist küll Tiit olnud. Miks ta muidu nii kavalalt muigas. Iga koolilaps teab, mida tähendab üks käbi, üks kivike, üks
lilleõis, üks mudasse vajutatud saapajälg. Ka Laanemetsa lapsed teadsid - Tiit oli
neile seda eelmisel neljapäeval kooliõuel õpetanud. Niisugune märk tähendab: mine
suunas, mida ma näitan. Käbi terav ots sihtis Tammemäelt laskuva rajakese poole. Niimoodi oligi. Värskeltmurtud kuusekäbid juhtisid seitse jäljeotsijat ühele suuremale rajale, siis väikesele teele, kuni viimaks tõid Tarvasjärve kõrgele kaldale. Tarvasjärve kallas oli Laanemetsa kõige kaunim paik. Suvel keerasid siia turistide autod. Seljakottidega matkajad tulid otse üle Mägramäe, lõid telgid veepiirile ja hüüatasid rõõmust, kui märkasid sealsamas punetavaid maasikalappe. Nüüd hüüatas püstihoidvate patsijuppidega Tiina, kuid hoopis teisel põhjusel: ühe käbi asemel märkas ta äkki kolme. Sedagi teab iga laps, mida tähendavad teeraja kõrvale pandud kolm käbi, kolm kivikest või kolm lilleõit. "Tähelepanu, hädaoht!" ütleb säärane märk. Tänu Tiidule teadis seda ka Laanemetsa teine klass. Numbri - Peeter jäi seisma nagu post. Kus hädaoht ennast peidab? Pisikese Antu tokk kergitas teravate servadega konservikarpi. Tiina märkas pudelikilde. Peeter ise tiris rohu seest välja roostetanud natavõru. Kolm käbi olid õigust kõnelnud. Niisugused asjad tähendasid tõepoolest hädaohtu. "Nüüd peame küll mõtlema, mida teha," ütles Numbri - Peeter. "Tuleb jalad kinni panna," arvas Tiina, kes mäest allatulekul oli kingad näpu otsa võtnud. "Khm, khm, kõmm!" tegi seni sõnagi lausumata laste sabas lonkinud Tiit häält, nagu oleks talle köha peale tulnud. "Seame konservikarbi juurde kepi märgiks. Või uputame vette," pakkus Antu. "Köh, möh, möh!" läkatas Tiit jälle. "Aga kui maa sisse kaevata?" küsis Numbri - Peeter ja piilus ise, mida Tiit teeb. Tiit ei köhinud suutäitki. Tehtigi siis Peetri tahtmist mööda. Antu voolis terava noaga kolm labidakest. Nendega kaevati auk. Tüdrukud kandsid sinna klaasikillud ja konservitoosi, roostes traatvõru ja põõsa alt paistvad munakoored. Kui muld juba peale sai, tuli Peeter väikese kuusetaimega. See istutati kõige otsa. Aga kolm käbi? Need pistis Tiit tasku. |