KOBRAS

Päike loojus. Mets muutus pimedaks. Loomad ja linnud jäid magama - kes norskas urus, kes nohises põõsa all, kes magas kuuldamatult oksal.

Kuid Kobras, öötööline, magada ei tahtnud. Ronis oma pesast välja, ujus üle jõe ja kobis kaldale.

Vantsis edasi puude vahel, toetudes laiale sabale. Nägi kaldal jämedat haavapuud, uuris seda igast küljest. Valis õige koha ja asus närima, puud saagima.

Kopra hambad on nagu peitlid, lõikasid vahvasti, nii et ainult pilpad lendasid. Haab hakkas vabisema.

Haava juurte all maa sees oli urg. Sealt vaatas välja kohkunud Siil: "Mis sa teed, Kobras?"

"Langetan haavapuud, tahan ojasse lükata."

"Oi, Kobras," ütles Siil, "ära langeta haavapuud, ära lükka teda ojasse! Siin on ju minu kodu. Haavapuu varjab mu urgu, kaitseb vihma eest. Ilma temata oleks mul paha olla..."

"Pole midagi," vastas Kobras,"sina pole pirtsakas loom, sul on ükskõik, kus elada, kas urus või augus. Küllap leiad teise koha. Aga minule on haavapuu väga vajalik: oja kipub madalaks jääma, vesi alaneb, tarvis tamm ehitada." Ütles nii ja asus jälle närima.