KAPTEN TRUMMI KOSJASKÄIK
katkendid  A.Perviku raamatust "Kunksmoor"

Trumm oli kõik oma paremad aastad merd sõitnud. Ta oli täpselt seitseteist laevahukku läbi teinud, aga alati õnnelikult pääsenud. Loomulikult pidas ta seejuures kinni vanade meremeeste karmist seadusest, mille järgi kapten ei tohi hukkuvat laeva maha jätta, vaid peab koos sellega põhja minema. Aga kord juba põhjas ära käinud, on kapten kohustusest vaba ning võib rahulikult minema ujuda. Kuna Trumm oli erakordselt hea ujuja, ujus ta igalt poolt välja.

Kaheksateistkümnendat laeva Trummile enam ei antud. Tuli asuda kuivale maale.

Praegu elas Trumm üksi oma majas avara väljaku ääres, ja ta suure elutoa lae all rippusid kõigi seitsmeteistkümne põhjaläinud laeva mudelid. Ja lõpuks oli tal ometi võimalus teoks teha oma lapsepõlve suurimad unistused: värvida vesivärvidega ja õppida uisutama.

……………………………………………………………………………

Siis aga ilmus tuisu seest nähtavale surmani väsinud Trumm. Ta oli peaaegu jääpurikaks külmunud ja ta riided olid üleni lund täis. Kunksmoor tõusis lausa lendu talle vastu tõtates.

"Tere," ütles Trumm külmast kangete huultega. "Ma sattusin siit juhuslikult mööda minema ja mõtlesin, et astun hetkeks sisse."

Trummi kaenla alt ilmusid nähtavale paberisse pakitud lilled. Need olid viimased õrnad palderjaniõied. Trumm võttis paberi ära ja ulatas lilled kenasti kummardades Kunksmoorile.

"Noh," ütles Kunksmoor lilli vastu võttes. "Seekord on sul küll viltu läinud. Palderjanil korjatakse juuri, mitte õisi."

Trummi nägu muutus väga õnnetuks.

"Aga kas nad pole siis ilusad?" küsis ta.

"Ah soo," ütles Kunksmoor. "Seda küll."

Kunksmoor viis läbikülmunud Trummi oma majakesse tuisu eest varjule. Ta tegi kohe koldesse tule ja pani kibuvitsamarjatee keema. Siis laskis moor Trummil uisud ja märjad saapad ära võtta ja andis talle villased sokid, et ta jalad sooja saaksid. Ta mässis Trummi üleni pehmesse suurrätikusse.

"Kui mugav siin on," ütles Trumm igatsevalt ohates, kui nad juba hõõguvate männikäbidega täidetud kolde ees istusid ja auravat kibuvitsamarjateed rüüpasid. "Meri ümberringi ja soe hubane majake elamiseks. Tõtt öelda tulin ma seepärast, et tundsin suurt puudust meie õhtuste teejoomiste järele."

"Sa võiksid ju veel mõnikord tulla," ütles Kunksmoor kärmelt. "Pikkadel talveõhtutel ongi siin vahel veidi üksildane olla."

"Ma tulin sind linna tagasi kutsuma," ütles Trumm vaikselt. "Mitte linn ei aja sind hukka. Põhjus oli kuskil sinus endas. Sa pead endaga võitlema, mitte linnaga."

"Ma tean," ütles Kunksmoor. "Aga ma pean ennast siin koguma, vähemalt selle talve veel. Ja ma tahan kirjutada valmis selle raamatu oma taimetarkustest, mida sa mul soovitasid teha. Kui see on tehtud, siis ehk tulen."

"Ma olen juba vana mees," ütles Trumm selle peale, "ja tee sinu juurde oli nii pikk ja vaevarikas. Luba mul jääda siia sulle appi. Ma võin su taimed üles joonistada. Sest õigupoolest tulin ma paluma su kätt ja südant."

Kunksmoor hakkas üleni õhetama nagu õitsev roos.

"Ma ei tea, kuidas ma pean vastama," ütles ta. "Mul pole niisugust olukorda veel kunagi varem olnud."

"Ma palun ainult ühte sõna, mu kallis Emmeliine! Kas jaa või ei."

Seepeale sosistas Kunksmoor kiiresti:

"Jaa."

Ja pakane ning tuisk väljas mahenesid soojaks pehmeks sügisõhtuks. Kunksmoori maja ümber lõid õitsema suured tumepunased jorjenid. Väljast merelt tuli kajakas ja koputas tasakesi nokaga vastu aknaruutu, aga Kunksmoor ei märganud seda üldse.

Kunksmoor istus kolde ees ja vaatas oma armsale Trummile silma. Ja männikäbisöed koldes hõõgusid punaselt ja kuumalt, levitades vaigulõhna ning õdusat soojust.