INIMENE ÕPIB MAAD HARIMA
Vennad Stephanidesed

 

Lahkel jumalannal polnud aega raisata. Kiiruga võttis ta endale tavalise naise välimuse, tuli maa peale ja asus tööle. See oli aga raske ülesanne. Polnud üldsegi kerge panna rahvast aru saama. Ikka ja jälle ta istutas, kaevas ja kastis üksipäini, näidates inimestele oma tööd ja seletades kogu aeg kannatlikult. Ent missuguseid raskusi tuli tal ületada! Paljud pilkasid teda - need olid nõmedad inimesed, kes ise arvasid end kõike teadvat. Nad ütlesid, et ta on hull. Et kui jumalad on maailma niiviisi loonud, ei või see muutuda. Targemad aga jälgisid teda tähelepanelikult. Nad tajusid oma teadmatust, taipasid, et nad õpivad uut, ja asusid andunult tööle.

Tasu ei lasknud end kaua oodata. Kui palju suurem oli saak nüüd, kus see kasvas omakülvatud seemnest! Kui palju suuremat rahuldust tundsid nad omaenda palehigiga niisutatud põllust, sellel raskelt rippuvatest viljapeadest!

Nüüd oli üsna selge, missugune on õige talitusviis, ja ajapikku hakkasid kõik maad harima. Inimesed jätsid metsades hulkumise ning juurikate ja marjade otsimise. Nad hakkasid maju ehitama, küladesse koonduma ja karja pidama. Nad tegid tutvust kunstide ja kirjatarkusega, ehitasid linnu ning kaunistasid neid templite ja kujudega. Nii tekkiski tsivilisatsioon, ja koos sellega oleks tulnud ka püsiv rahu, kui verejanuline sõjajumal Ares poleks inimesi alalõpmata taplusse õhutanud. Nüüd leidis ta selle siiski raskema olevat, sest uus eluviis oli pannud inimesi vihkama sõda kui suurimat nuhtlust, mis iial maailmale osaks lastud saada.