HEAD ISU! |
| Loodus näib kord suur, kord väike, kord on pilved, kord on päike, kord ta unine, kord kraps, sama heitlik nagu laps.
|
Kõik tas muutub, kõik tas kasvab, kõhnaks jääb või läheb rasva. Kasvab rohtu ta või karva, igavaks ta muutub harva,
|
| tulvil mahla, õhku, liha, tulvil muinasjuttu, iha. Ise oleme ta leid, temata ei oleks meid.
|
Poleks ainust mõtet head, poleks kõhtu, poleks pead, oleks paljas ilmaruum - sellel, tühjal, puuduks tuum.
|
| Poisid, poisid, tore lugu, et on looduses me sugu: olgu jalg või kabi all, kõigil käib siin mäng ja trall!
|
Käed ja käpad, rikkad, sandid, linnud, kalad, elevandid - kõikidel ta haavu lakub, mänguruumi neile pakub.
|
| Igasugu imesid teeb ta lausa pimesi. Tema, kel ei ole silma, teab, kuis elus hoida ilma.
|
Igaüks, kes loodust reostab, iseenda ära teotab: selle elu läheb looja süües omaenda rooja.
|
| Kas sa tahad või ei taha, suhu topib selle paha Loodus sulle enesele, mis sa ise teinud, pele. |
Kui sa hindad puhast õhku, ära iial mängi tõhku! Loodust kalliks pea, oh vennas, - kallimaks kui iseennast. |
Mida teeb hiir pühapäeval? - Tallinn: Eesti Raamat, 1982. - Lk. 46 - 47.