EESTI LOODUSE KAITSEST Inimmõju Eestimaa loodusele on muutunud järjest tuntavamaks. Meie tegevusjäljed on nähtavad kõikjal - õhus, vees, maapõues. Nii looduskaitse kui majandusliku arengu eesmärk on üks - inimeste vajaduste rahuldamine. Ainult looduskaitse nõuete täitmisel saab tagada majandusliku arengu pidevuse. Kas tasub tuua eeskujuks ürginimest, kauges minevikus elanud korilast või kütti, kes olevat igapäevasel suhtlemisel loodusega - ise seda teadlikult küll tunnetamata - järginud ökoloogilisi põhitõdesid? Võttis ehk temagi looduselt niipalju kui vähegi võimalik, kuid toonasel inimesel polnud lihtsalt tänapäevast tehnikat, mõjustamaks loodust sel määral kui kaasaegne inimene seda suudab. Tundub, et loodust alles hakatakse tõeliselt avastama. Praegu omatakse juba aga siiski piisavalt teadmisi, mis võimaldaksid vältida suuri vigu looduskasutuses. Tõsiasi, et me looduselt enam võtta ei saa nii palju, kui parajasti heaks arvame, hakkab tasapisi mõistetavaks saama. Kuid et loodus pole enam suuteline meie jäätmeid puhastama, see ei ole meile veel alati selge. Looduse "alistamisega" kaasnenud negatiivseid tagajärgi ei osatud ette näha, ja kui suudetigi, siis püüti neid sageli lihtsalt eirata või lohutati end - loodus ravib oma haavad ise. Ei arvatud aga, et kõige looduses tehtava eest tuleb maksta ja võit olevikus võib osutuda kaotuseks tulevikus. Unustati, et "alistada" maksab vaenlast, kuid mitte sõpra. Loodus on inimühiskonna kodu, kogu elu maakeral sõltub loodusest. Inimene elab looduses ja loodusest ning on ise looduse osa. Mis inimene iganes ka teeb, see paneb liikuma mõjutuste ahela ja see ulatub kord tagasi temani. Inimene peab jagama maakera teiste eluvormidega. Mida tähendavad laused:
|