DEMETER
Vennad Stephanidesed

Kümme pikka koletusliku sõja aastat olid laastanud kogu maa. Ühtki rohelist liblet ei olnud enam, ja need vähesed inimesed, kes olid ellu jäänud, hulkusid nälgivate jõukudena ringi, anudes jumalailt abi. Zeus oli nüüd maa ja taeva valitseja, ning soovides inimsugu aidata, pani ta jumalanna Demeteri kogu maailma metsade ja lagendike eest vastutama. Demeteri ülesandeks jäi selle eest hoolitseda, et maa vilja kannaks, nii et inimestel ja loomadelgi oleks piisavalt toitu.
Vägev Zeus oli teinud targa valiku. Mitte keegi ei armastanud rohelisi niite ja rahulikult söövaid karju nii väga kui Demeter; ning suurimat armastust tundis ta inimsoo vastu. Õhinal asus ta raske ülesande täitmisele. Varsti kattis niitusid rohelus ja okstel rippusid viljad. Kui nüüd enam näljasurm suu ääres ei seisnud, hakkas inimkond tasapisi paljunema. Aga sellest ei olnud hellale jumalannale veel küllalt.
Noil kaugetel aegadel polnud inimene veel õppinud maad harima. Ta elas metsas nagu loom, võideldes kiskjate ja karmi ürgloodusega. Tema koduks oli koobas või ajutine okstest peavari ning ainsaks toiduks puuvili, mida ta puudelt noppis, või vahel mõni loom, keda tal läks korda jahipidamisel tappa.

Inimene pidi koos oma suguseltsiga rändama ühest paigast teise, sest kui ühes kohas polnud enam toitu, pidi seda mujalt otsima. Sageli aga polnud midagi leida, ja siis näpistas inimesi nälg. Teinekord satuti toiduotsinguil või jahil kokku teise suguharu inimestega. Siis ei jäänud muud üle kui astuda taplusse: metsik veresaun pidi otsustama, kellel on õigus just selles metsaosas marju korjata või jahti pidada.
Nähes inimesi nõnda kannatamas, kurvastas jumalanna hingepõhjani. Midagi tuli ette võtta. Ta pidi leidma mingi viisi inimeste tõhusamaks abistamiseks. Varjurikkad metsad ja lokkavad aasad olid ilusad, kuid nad ei suutnud alati inimese nälga leevendada. Inimese eluviisi tuli muuta.
Siis ühel päeval, kui Demeter mõtlikult kaljul istus ja rohetavat tasandikku silmitses, turgatas tal äkki pähe üks mõte. See oli vastus küsimusele, mis teda pikka aega oli vaevanud.
"Jah, nii ma teen!" hüüdis ta. "Ma õpetan nad maad harima!" Ta kargas püsti ja hakkas erutatult edasi-tagasi käima, hüpates vahetevahel õhku ja plaksutades rõõmu pärast käsi nagu väike laps, kes on täis õhinat maailma toredaimast uudisest rääkida. Ta mõtted said tiivad, ja mida kaugemale nad lendasid, seda suuremaks kasvas jumalanna rõõm.

"Mis imelisi muutusi toob see inimeste ellu! Kui nad maaharimise selgeks saavad, hakkavad nad põldu pidama; kui neil juba on põllud, jätavad nad ühest paigast teise rändamise. Nad ehitavad maju ja külasid; siis on neil soe eluase, on aiad ja koduloomad. Ajapikku hakkavad nad kunstidega tegelema ja kirjatarkust õppima; nad ehitavad toredaid linnu ja… Jah, enam pole neil vaja isekeskis sõdida, sest igaühel on oma põld ja oma kodumaa. Mis toredad sündmused! Kui palju võib juhtuda, kui inimene õpib maad harima. Kui õnnelik ma olen!"