VIHMATEGEMINE
H. Preussler

Väike nõid oli jõudnud nõiaraamatus alles kahesaja kolmeteistkümnenda leheküljeni. Ta harjutas parajasti vihmategemist. Ta istus leivaahju ees pingil, nõiaraamat süles ja nõidus. Kaaren Abraksas kükitas ta kõrval ja pahandas.

"Sa pead ometi vihma tegema," kraaksus ta etteheitvalt, "aga mida sina nõiud? Esimesel korral lased sa sadada valgeid hiiri, teisel korral konni ja kolmandal - kuusekäbisid! Päris põnev, kas sa vähemalt seekord tuled toime ühe korraliku vihmaga!"

Seepeale katsetas väike nõid neljandat korda vihma teha. Ta laskis pilvel taevaservale tõusta, viipas selle siis ligi, ja kui pilv otse ta pea kohale oli jõudnud, hüüdis:

"Saja!"

Pilv pakatas ja sellest hakkas sadama… petipiima!

"Petipiim!" kraaksus Abraksas. "Mulle paistab, sa oled päris põrunud! Mida kõike kavatsed sa veel sadada lasta? Vahest pesupulki? Või saapanaelu? Oleksid need siis vähemalt leivaraasud või rosinad!"

"Küllap ma läksin nõidudes natuke sassi," arvas väike nõid. Tal oli mõnikord varemgi üks või teine asi viltu läinud. Aga mitte kunagi neli korda järjest!