TUULEPESA
Mai Väljataga

Ammustel aegadel rändas tuul aina mööda maailma ringi. Ei olnud tal kodu ega kohta, kus oleks saanud jalgu puhata. Ega olnud ka kohta, kuhu oma lapsi jätta. Muudkui tassis neid tuulesabas kaasas.

Lõpuks tuul väsis koduta olemisest. Ta pani oma lapsed laiale lamedale kivile. Aga lapsed nutsid: "uu-uu-uu", sest kivi oli kõva. Siis viis tuul tuulelapsed laineharjale. Aga lapsed nutsid: "uu-uu-uu", sest vesi oli märg. Tuul pani tuulelapsed mäetippu. Aga lapsed nutsid: "uu-uu-uu", sest nad kartsid mäesees kolistavat kolli. Nüüd lendas tuul kuusikusse. Pani lapsed kuuseoksale. Lapsed nutsid ikka: "uu-uu-uu", sest okkad torkisid valusasti. Tuule nõu sai otsa. Ta istus väsinult maha ja hakkas ka nutma. Tuule nutulaulu kuulis kask ja küsis: "Miks sa nutad, tuul?"

"Miks ei peaks ma nutma," kostis tuul, "isegi millimallikatel on kodu, aga minul pole kuskil olla."

"Ah nii on lood. Siis on küll kurb, kui kodu ei ole. Tuul, ära nuta, ma luban sul oma okstele istuda. Kiigutan su lapsi, kui sa kodunt ära oled."

Tuul istus kase oksale ja punus sinna pesa. Pani lapsed pessa. Kask kiigutas tuulepesa ja lapsed ei nutnud enam. Sellest ajast elavadki tuulelapsed tuulepesas. Enam nad ei nuta. Ainult vana tuul nutab vahel: "uu-uu-uu", kui ta on kaugele rännanud ja igatsus laste järele peale tuleb. Mõnikord poeb ta korstnasse ja nutab seal.