TUULELOHE
Aivar ja Oliver meisterdasid tuulelohe. See sai suur ja pika sabaga. Et lohe lõbusam välja näeks, maalisid poisid lohele ka suured sinised silmad, mustad kulmud ja punase naerul suu. Siis läksid poisid parki ja tõmbasid lohe lendu. Oli paras tuuline ilm ja lohe kerkis jõudsasti kõrgele taeva alla. Oleks vist ei tea kui kõrgele tõusnud, kui nöör, mille otsas see tiirles, poleks otsa saanud. Poisid olid oma tööga rahul ja inimesed, kes pargis jalutasid, paistsid ka lohest rõõmu tundvat. Nii mõnigi jäi seisma, tõstis käe silmadele varjuks ja vahtis tükk aega taevasse. Korraga tegi lohe järsu jõnksu ja kerkis senisest siiski veel kõrgemale. Aga ainult viivuks, siis kaotas see tuule tiibade alt ja hakkas keereldes ja laperdades maa pole langema. Nöör, mis lohet paigal hoidis, oli katkenud. Oliver ja Aivar nägid, kuidas küljelt küljele visklev tuulelohe eemal puuvõrasse takerdus. Joostes tormasid poisid sinna. Lohe rippus üsna ladva ligidal peene oksa küljes. Seda kätte saada polnud lootust. Südame rahustuseks tegid poisid siiski proovi. Loopisid lohe poole kive ja kaikaid, ronisid korraks ka puu otsa. Aga oks, mille küljes nende lelu õõtsus, oli liiga kõrgel ja liiga habras, et seda mööda loheni jõuda. Mõnda aega kõndisid nad veel puu all edasi-tagasi, et aga päev juba õhtusse hakkas kalduma, lõid nad lõpuks käega ja tulid tulema. Nägu naerul, vaatas lohe neile puu otsast järele.
Täheke nr. 7 / 1987 |