TUULE KODU
Juhan Liiv

Tuul otsis endale kodu. Puhus siia ja teisale, et kas ehk kuskil kohta ei oleks, kus ta võiks puhata. Koita ühtepuhku. Kodu vaja, kus ta natuke võiks istuda ja mõelda, või ka magada. Palus kodupaika haavalehtedelt, viljakõrtelt, korstnalt, aga ei enesel püsi kuskil; läks vihasekski, murdis veskitiiva ja laevamasti, pillutas pilvi, näpistas vaalaskala püüdjate nina, keerutas tänavatel inimestele liiva otse silma ja suhu - hiilis igale poole, läbi sulastemaja prao, haige naise ette, kärutas külmas toas huuli, kui laual muud ei näinud kui suutäie leiba ja palveraamatu… Igale poole sai teda. Kuhugi ei jäänud ta paigale.

Siis läks ja nüsis teel sandi räbalate kallal.

"Anna mulle korterit!"

Ise pistis salahirmu sunnil edasi.

"Aga kui mina, tuul, nüüd tõesti seisma jääksin, võib-olla mind siis ei olekski enam!" Ja külm värin käis tuulel üle ke - ha: ehk mind siis ei olekski! "See oleks ju minu ots! Mis tuul see oleks, mis seisab - ei, tuul ei mõista mõeldagi. Või kes istub ja magab. Aga igal asjal on oma paik ja kodu, miks siis minul, tuulel, mitte, ja miks ma just tuul pean olema ja mitte ükskõik missugune muu asi?" möirgas ta, murdis mitu laevamasti katki, ja raputas mitut metsa ja merd - ei kodu kuskil möödakihutajale!

"Olen nagu iseenese ristiks loodud!" õhkas tuul ja püüdis ennast maa pealt ära puhuda, aga maa ei lasknud, ja siis palus ta maad: "Lase mind lahti!"

"Ei mõtlegi," kostis maa. "Mis maa see on, millel tuult ei ole. Kes jahutab, kes toob vihma?"

Tuul sai aru, kust ta õnnetus tuli. Päike paistis talle pähe ja ajas ta aju keema.

Jookse kas või läbi kivide, inimesed aga siunavad teda: kurivaim viis veski, murdis masti! Mis võis tema üksi hulga vastu. Kui päike teda kuskil rahulikult olla ei lase, siis võtku ta tema oma majadesse - siis ei ole tal tarvis rännata, ta saaks enesele kodu, võiks istuda, mõelda, magada…

Mis magamisaseme saaks ta päikese peal, arvas päike. Temal, päikesel, vaja igal hommikul üles tõusta ja õhtul looja minna, tööd nõnda-öelda kõik käed-jalad täis; ei te - ma saavat kellelegi korterit anda.

Ja tuul tuhises edasi, korterit vaadates, haavalehtedes puhudes ja metsas mühades: ei püsinud aga ise kuhugi seisma jääda, sest ta kartis siis enese - otsa!