TUISK
Jaan Rannap

Mart ärkas möllust akna taga. Akna taga unnatakse, ulutakse, vuhistatakse ja vilistatakse. Aga kes seda teeb, ei ole näha. Kõik on justkui valges pimeduses. Noh, Mart tunneb undaja - vilistaja nägematagi ära. Nüüd on siis tulnud see, millest vanaisa on rääkinud: tõsine veebruarikuu tuisk.

"Vanaisa, kas välisuks on juba kinni tuisanud?"

Niisugune asi oli juhtunud ükskord ammu. Tuisk oli vanaisa ukse ette räästani ulatuva hange kokku kandnud. Vanaisa oli siis toaaknast õue pugenud ja ukse lahti kaevanud. Kuid nüüd lähevad Mardi lootused luhta.

"Idakaare tuisk, ega see meie ust kinni mata," ühmab vanaisa. "See pühib trepiesise just puhtaks." Vanaisa hääletoon teeb Mardi valvsaks.

"Vana, kas sa tuisu üle ei rõõmustagi?" Vanaisa kõverdab suud.

"Mida siin rõõmustada. Kaevuraja ajab umbe, poeteest ma parem ei räägigi. Päeva paar oleme nüüd teistest inimestest ära lõigatud." Mardi nägu lööb särama. Teistest inimestest ära lõigatud! Nad on siis ju nagu üksikul saarel. Väikesel üksikul saarel keset valgelainelist mässavat merd. Merehädalised kutsuvad pudelisse pandud kirjaga abi. Kuidas peaksid nemad teiste inimestega ühendust võtma? Mart surub nina vastu akent ja vaatab üle peenramaa kihutavaid lumekeeriseid. Seda asja peaks õues uurima.

Esimest korda elus saab Mart aru, kui hea on ülestõstetud kasukakrae, millele veel sall peale on seotud. Vihisev lumepihu sunnib silmi sulgema, aga krae vahele lumi ei pääse. Vana vahtra küljes on lindude toidumaja. Tavaliselt sädis - tavad selle ümber tihased. Nüüd pole ühtegi lindu näha. Ei ole pasknääri, kes käib tihaste toitu näppamas. Kuhu nad küll tuisu eest on peitu läinud?

Mart end tuisust hirmutada ei lase. Ta sumab vapralt läbi kaevuhange. Ja läbi puuriidahange. Isegi käru taha, mis õunapuu vastu püsti pandud, on vägev hang tekkinud. Kui ka ise ühe hange teeks?

See mõte hakkab Mardile meeldima. Ta sumpab keset õue, seab selja vastu tuisku ja kükitab lumme. Eks sa näe, jäävadki üle õue tormavad lumejoad Mardi selja taha pidama. Varsti võib Mart joosta tuppa uudisest teatama.

"Vanaisa, vanaisa! Ma tegin õuele hange. Tule vaata!" Kaks meest, suur ja väike, astuvad akna alla. Aga Mardi hange ei ole enam. Tuul on jõudnud selle minema kanda. Ja uut teha Mart ei saa. Vanaisa ei luba teda enam tuisu kätte.