SUUR TORM Nüüd ma jutustan suurest tormist, mis tuli otse enne jõule. Isa ütles, et sellest hullemat raju ta pole elades näinud. Detsembrikuu algusest peale rääkis Lasse koolliteel iga päev: "Küll te näete, et enne jõule lund ei tulegi!" Ma kurvastasin iga kord, kui ta seda ütles, sest ma tahtsin meeleldi, et lumi maha tuleks. Aga üks päev läks teise järel ja kübetki ei tulnud. Alles jõulueelsel nädalal, kui me parajasti koolis istusime ja rehkendasime, hüüdis äkki Bosse: "Näe! Lund sajab!" Nõnda see olidi. Me läksime nii rõõmsaks, et hüüdsime üheskoos hurraa. Ja õpetaja käskis meil püsti tõusta ning laulda: "Tali on tulnud." Suure vahetunni ajaks oli kooliõu kaetud õhukese valge lumekorraga. Me tallasime lumme suure 8 - kujulise raja, jooksime terve vahetunni seda rada mööda ringiratast ja hõiskasime. Aga Lasse ütles: "Ega rohkem lund ei tulegi." Kui me järgmisel päeval kooli läksime, oli lund igatahes nii palju, et me pidime lausa sumpama sellest läbi, ja sadas järjest juurde. Kuid Lasse ütles: "Rohkem nüüd küll lund ei tule. Ja seegi jõuab jõuluks ära sulada." Seda sai ta aga alles näha. Vaevalt olime koolimaja uksest sisse astunud, kui lumesadu tugevnes. Lund tuli nii paksult, et akna taga oli lausa valge ja üle koolimaja õue ei näinudki. Nii kestis päev otsa. Siis lisaks ka tuul. Tuul vingus ja lund sadas, muudkui sadas ja vingus, nii et õpetaja muutus lõpuks murelikuks ning ütles: "Ma tõesti ei tea, kuidas Bullerby lapsed täna koju saavad." Ta küsis, kas me ei tahaks ööseks tema juurde jääda, ja me oleksime seda õieti suure heameelega tahtnud, aga me teadsime, kuidas kõik Bullerbys muretsema hakkavad, kui me koju ei jõua. Niisiis ütlesime, et me ei saa jääda, ja selle peale ütles õpetaja, et on kõige parem, kui hakkame kohe, veel enne pimedat koju minema. Me läksime koolist ära kell üks. Oi, mis hanged olid igal pool! Ja kui kõva tuul! Pidime ennast päris kahekorra käänama, et edasi jõuda. Me muudkui läksime ja läksime. Hoidsime üksteisel käest kinni, et mitte kaotsi minna. Lumi ulatus mulle üle põlve ja nõnda ei jõua kuigi kiiresti edasi, võin ma öelda. Tuul puhus meist lausa läbi ja meil hakkas nii külm, et me varsti ei tundnud enam oma varbaid, sõrmi ega nina. Viimaks olid mu jalad nii väsinud, et ma ütlesin Lassele: "Ma tahan natuke puhata ". "Ei tule kõne allagi," teatas Lasse. Ka Anna oli väsinud ja tahtis puhata, aga Lasse ütles, et see on ohtlik. Siis puhkesime meie Annaga nutma, sest me arvasime, et me enam iialgi ei jõua koju, Bullerbysse. Olime alles poolel teel. Kuid samal silmapilgul sõnas Olle: "Lähme õige kingsepa poole sisse. Ega ta meil nina ikka peast ära hammusta!" Meie Annaga olime valmis kingsepa poole sisse minema ka sel juhul, kui ta meil ninad peast hammustaks. Tuul oli nii tugev, et pidi meid peaaegu läbi kingsepa ukse sisse puhuma. Kingsepp polnud meid nähes sugugi rõõmus. "Mis asja peaksid lapsed niisuguse ilmaga väljas otsima?" küsis ta. Me ei julgenud öelda, et ilm polnud hoopiski nii hull, kui me kodust välja tulime. Koorisime pealisriided maha ja istusime vaatama, kuidas ta saapaid tikutab. Olime näljased, kuid seda me ei julgenud öelda. Hämaruse saabudes jäid tuul ja lumesadu järele, aga hanged olid nii suured, et me ei kujutanud üldse ette, mismoodi me koju saame. Samal hetkel hakkas meieni kostma väljast lumelagendikult kuljuste kõlinat. Jooksime aknale vaatama. See oli meie isa, kes tuli lumesahaga. Tegime ukse lahti ja hüüdsime teda. Isa rõõmustas meid nähes väga. Ta hüüdis meile, et ajab ainult Suurkülani tee lahti ja tuleb tagasiteel meile järele. Seda ta ka tegi. Ema seisis köögiaknal ja vaatas murelikult välja, kui me koju jõudsime. Ema ütles, tal olnud kohe niisugune tunne, et isa peab lumesahaga välja sõitma, sest ta uskus kindlasti, et me oleme kuskil teel. Küll oli hea, et ta niiviisi tundis. |