SAJANDI SUURTORM EESTIS.

6.augustil 1967. aastal möllas Eestimaal suur torm. Tormi ja vihmasaju tõi kaasa tsüklon, mis liikus edasi kiirusega 40-50 km / tunnis. Seda tsüklonit võis võrrelda troopiliste taifuunide ja orkaanidega.

Meri möllas. Laine paiskus üle merepiiri tähistava kaldarin-natise ning sulges maantee. Kogu ümbrus mattus pimedusse. Puud langesid tänavatele, elektriliinid katkesid, sest oksad lõikasid nad läbi. Koos piksehelendusega välgatas siit-sealt kokkupeksvate traatide lühiühenduse sähvatusi.

Tuppa jooksnud laps hüüdis: "Ema! Ema! Kanad on õhus ja ei saa enam alla!"

Vanimadki inimesed ei mäletanud niisugust tormi. Erakordselt tugev torm murdis maha suuri põlispuid tervete metsade ulatuses. Pärast tormi näis, nagu oleks mõni pahatahtlik hiiglane läbi metsa sammunud, rapsates mõnel puul ladva, teised kiskunud juurtega välja ning kolmandatel murdnud pooleks tüvesid.

Tsüklon= suur õhukeeris, kus õhk liigub vastupäeva