SAJAB LUND
A. Lappa

Tuul peatas halli pilvelaeva linna kohal ja hüüdis: "Valmis olla! Kus on need kõige julgemad allahüppajad?"

"Siin, siin, siin!" hüüdsid lumehelbekesed läbisegi ja tunglesid avatud pilveluugi poole. "Hüva reisi!" vihistas tuul neile järele. "Kui jälle kohtume, jutustage, mida head maapeal tegite!"

Üksteise järel, nagu tõelised langevarjurid, liuglesid õrnad kohevad lumehelbed maale.

Lapsed olid õues. "Lund sajab! Lumi! Lumi! Sajab lund!" hüüdsid nad. Ja Pille imetles: "Näete, kui ilus helves! Õrn nagu lill!"

"Aga minu juurde tuli täheke! Ja sinu juurde niisugune sakkidega! Ja minu juurde selline karvane, kasukaga vist!" sädistasid lapsed.

Üks helbeke laskus saialille närbunud õiekattele. "Aitäh, et sa tulid," sosistas saialill. "Ma olingi nii väga unine. Aga ei saanud uinuda, kõhe on. Kata mind soojalt, palun!"

Ja põõsad sirutasid oma raagus oksad langeva lume poole. Ja õunapuud ja kirsipuud.

Lund aga sadas ja sadas. Tuul avas veel ühe pilveluugi. Jätkugu kõigile!