PÕUD JA VIHM
Helle Laas

Maal valitses Põud. Ta oli värvinud rohu iseenda värvi - näljakollaseks. Ta oli sundinud tirtsud oma viiulid utiili viima. Oli keeranud kinni konnade krooksumise ja surunud maha mesilaste sumina. Kõige raskem oli olnud toime tulla inimestega. Need võtsid veel ikka midagi ette. Aga kui inimesed olid sisimas nii põuased, et silmavettki ei jätkunud hingede kastmiseks, saabus maale suur vaikus.

Põud oli oma tööga rahul ja otsustas veidi tukkuda. Äkki kukkus talle midagi lagipähe ja hääl võidutses:" Hei, sina, sinu aeg on läbi."

Kui Põud silmad avas, oli ta üleni märg. Sadas Vihma.

Kõige enne toibusid inimesed. Nad kogusid igaks juhuks vihmavett purkidesse ja konservikarpidesse, plastkottidesse ja hingesoppidesse.

Tirtsud tormasid utiili oma lõhkikuivanud viiuleid välja lunastama. Konnad mõnulesid mätta otsas, koonud lahtikeeratud kraanide suunas. Mesilased sumisesid ja ootasid õiemett, aga neil tuli seni asjatult tarudes püsida, kuni Vihm näljakollase rohu ja lilled roheliseks suutis küürida.

"Liiga kaua lasin Põual valitseda. Liiga pole kunagi hea. Nüüd on mul väga palju tööd, et jälle kõik endiseks saaks," nurises Vihm.

Põud näitas põgenedes Vihmale rusikat: "Kui sina tukkuma jääd, küll ma hiilin jälle tagasi."

Nii nad valitsevad vaheldumisi maa üle.