PITSIKUDUJA
Kalju Saaber

See on aeg, kui sügissajud lõpevad, kui pliit hakkab hästi tõmbama. Tuli leegitseb julgelt ja soojalt ning suits tõuseb korstnast otse ilmasambana üles. See on aeg, kui keegi nagu kõnniks öösel vaikselt ringi. Või hingab nähtamatult majanurga taga. See on aeg, kui vanaisa lisab hobuse joogiämbrisse kopsikutäie tulist vett. Ühel hommikul on jäälilled akendel.
"Vanaema," ütlen mina, "vaata, mis see on."
"See on niplispits," arvab vanaema.
"Kes seda teeb?" tahan teada.
"Eks ikka pitsikuduja, kes muu," kostab vanaema. Vaatan läbi jäälillede vahel oleva puhta ruuduosa, aga ei näe sees ega väljaski hingelist. Vaid kärbes magab kahe raami vahel sügavat talveund.
"Ega sa teda ennast näegi, ainult tema näputööd," seletab vanaema. Imelik, tal nagu oleks nüüd minuga rohkem aega.
"Näputööd…?" vean näpuga mõtlikult piki jäälilli ja muinasjutulisi lehepalmikuid.
"Nojah, enne joonistab näpuga pildi ette, siis puhub peale," kostab vanaema. "Tema töö k:aib niiviisi."
"Kas tal mustrilehte ei olegi?" imestan edasi.
"Tema teeb kõike peast," ütleb vanaema.
"Kas sina teed ka peast?" küsin.
"Vahel peast, vahel mustrilehelt," tunnistab vanaema.
"Kust see pitsikuduja meile tuleb?" tahan teada.

"Eks ta käi perest peresse, hakkab põhja poolt pihta ja lõuna poole oma tööjärjega läheb. Kõik saavad temalt talveks aknaklaasile uued pitskardinad. Puha niplis. Ei jäta ta ühtegi peret vahele - usin, nagu ta on," seletab vanaema õige pikalt ja võtab omagi kudumistöö käsile. "Näh, kui tuleb niplispitsi kuduja, on minulgi aeg tubasemaks jääda. Eks me koo nüüd teineteise võidu, külmadel talvepäevadel aega laiemalt käes…" Ning vanaema muudkui koob ja koob ja ka pitsikuduja kardinad lähevad aknaklaasil aina peenekoelisemaks ja õrnemaks. Ometi on vanaema kootud asjad ilusamad, värvilisemad, soojemad. Vanaema kudumistöös on alati mõni punane triip või leegitsevkollane täpp sees nagu tuli pliidi all.
"Miks pitsikuduja punast triipu ei koo?" pärin mina.
"Tema pelgab punast jutti," kostab vanaema. "Tema kasutab aina valget ja hõbedat."
'"Nagu puusärgis," ütlen mõtlikult ja kohkun ise.
"Nagu puusärgis," kordab vanaema täiesti häirimatult.
Jah, vanaema kootud asjadega võib õue minna. Ennäe, piytsikuduja on õige nobedaks ja vallatuks läinud - ta on jõudnud kududa vanaisa habemesse ja hobuse lõuatsiudemetesst paksult sädelevaid niite. Niplispitsi kuduja on nii niplis, et võtab mul kohe naksti! Ninast kinni. Aga vanaema kootud kinnas, kus punane jutt ja leegitsevkollased täpid, kaitseb mind.