PÄIKE, VIHM JA VIKERKAAR Päike ja vihm ärkavad hommikuti väga vara, sest nad peavad ilmateadet kuulama. Kui nad ilmateate kogemata maha magaksid ja omapead hakkaksid talitama, tõuseks kohe suur nurin, et ilmajaam ei oska õigesti ennustada. Ilmateateid on mitmesuguseid. Ühed meeldivad vihmale ja päikesele, teised ei meeldi jälle sugugi. Mõlemad rõõmustavad, kui ilmateade on näiteks niisugune: "Täna tuleb soe, päikesepaisteline, sademeteta ilm." Või siis: "Täna on oodata pilvitust ja tugevat vihma." Aga mõnikord ennustab ilmajaam vahelduva pilvisusega, ajutiste selginemistega, hoovihmadega ilma. Niisugustel päevadel pole kummalgi ei õiget tööd ega õiget puhkust ka mitte. Ja ega inimestelgi sellisest segasest ilmast suuremat rõõmu ole. Päikesel ja vihmal on veel see mure, mida inimestel ei ole. Nad ei taha teineteisega kokku saada. Päike saab suure vihmasaju kätte jäädes alati hirmsa nohu ja peab ennast veel kaua pilvevinesse mähkima. Vihm jälle kardab päikese kõrvetavat kuumust, mis teda auruks ähvardab muuta, enne kui ta maapinnale langeb. Aga katsu sa teisest eemale hoida, kui ilmajaam nõuab pärast vihmasadu kohe päikest ja päikesepaiste järel uut vihmahoogu. Täpselt sellel lühikesel silmapilgul, kui vihm ja päike omavahel kokku juhtuvad, ilmub taevasse vikerkaar. Päike ja vihm ei aimagi, et vikerkaar kuulab igahommikusi ilmateateid niisama suure põnevusega kui nemad. Ajutistest selginemistest ja hoovihmadest kuuldes rõõmustab ta alati väga ja hakkab ennast kohe säravaks viksima. Vikerkaarel on salajane unistus. Ta saab väga hästi aru, et ta pole nii vajalik kui päike, mis sooja annab, ega vihm, mis maad kastab. Ometi loodab ta südamepõhjas, et igahommikustes ilmateadetes hakatakse ka teda nimetama, sest kas siis tema usinus ei olegi midagi väärt? Ilu veel peale selle. |