KAHE KORRUTAMINE Järgmisel päeval tahtis Ilmar oma tööd jätkata ja läks jälle venna juurde. - "Palju on 9 • 2?" küsis nüüd vend. -"9 • 2 on 2+2+2+2+2+2+2+2+2," arvutas Ilmar, kuid kaugemale ta ei jõudnud. "See on ju raske!" hüüdis ta: "Neid kahtesid on nii palju, et nad lähevad segamini." Venna abiga liideti see pikk kahtede rida siiski ja saadi 18. "Imelik," sõnas Ilmar: "See on ju sama palju, kui 2 • 9!" - "Täitsa õige," seletas nüüd vend: "See on ikka nii: 9 • 2 on sama palju kui 2 • 9; 7 • 2 on sama palju kui 2 • 7 ja nii edasi." Ilmari vihku kirjutas ta selle nii üles: 1 • 2 = 2 • 1 = 2 2 • 2 = 2 • 2 = 4 3 • 2 = 2 • 3 = 6 4 • 2 = 2 • 4 = 8 5 • 2 = 2 • 5 = 10 6 • 2 = 2 • 6 = 12 7 • 2 = 2 • 7 = 14 8 • 2 = 2 • 8 = 16 9 • 2 = 2 • 9 = 18 10 • 2 = 2 • 10 = 20 Alla kriipsutas ta jällegi ainult selle, mis Ilmar juba enne teadis ja mis ainult meeldetuletuseks tarvilik. J. Kuulberg "Kuidas "Ükskordüks" Ilmarle vaevata meelde jäi", K.-Ü. "Loodus", Tartus 1924.