LUGU ÄIKESEST
Andres Tarand

Kõige vägevam välk, mida maakeral seni on mõõdetud, oleks oma elektrienergiaga võinud valgustada paariküm - mend tuhat maja. Aga siiamaani välku valgustamise jaoks kasutada veel ei osata. Hea seegi, et tema eest maju kaitsta mõistetakse. Seda tehakse piksevarda abil. Kuid ega sellepärast veel kõik pikse pahandused lõppenud ole. Maal on palju maju, mille kaitseks piksevarrast püsti pole aetud, ja kõrgeid mastimände ning muid metsapuid niiviisi kaitsta ei jõuakski. Sellepärast juhtub igal aastal maailmas päris palju välgust süüdatud kahjutuld metsades ja majades ning huk - kub inimesi ja loomi. Aga seesama suur looduslik elektrisäde, mida me välguks nimetame, teeb kokku siiski mitu korda vähem kahju, kui inimesele juhtub tema enda tehtud elekt- rist. Seda muidugi sellepärast, et sageli pole elektrijuhtmed korras, unustatakse välja lülitamata triikraud või elektripliit. Elektri kasu pole vastukaaluks muidugi kellelegi tõestama tarvis hakata. Aga ka välgust väidetakse olevat rohkem kasu kui kahju. Mitte ainult et suveõhtu hämaruses äikese vaata - mine on üks suurepärasemaid elamusi. Iga välk, mis maa ja taeva vahel sähvib, tekitab oma teel atmosfääris läm- mastikuühendeid, mis hiljem vihmaga mulda jõudes on vä - ga vajalik toit taimedele. Ja äikesejärgne värskus on meilegi meeltmööda. Nüüd tuleks öelda, et selle ajaga, mis sul kulus loo lugemi - seks algusest kuni siiamaani, on maakeral löönud välku üle 10 000 korra ja niisama palju kordi on müristanud.

Väliskuju järgi räägitakse näiteks joon- ja ahelvälgust. Aga kõige kuulsam on kindlasti keravälk. Kõige kuulsam sellepä - rast, et seda nähakse väga harva. Mõned asjatundjad ei usugi keravälgu olemasolu. Aastakümnete jooksul on välja pakutud ka mõned keravälgu fotod. Aga nende kohta öel - dakse, et niisuguse kujutise jätab filmile ka tänavalatern, kui fotoaparaati pildistamise ajal veidi liigutada. Arvatavasti on keravälk apelsinisuurune punakas kera, mis teeb vahel suuri pahandusi, vahel aga ainult ehmatab.

Nüüd on maakeral jälle löönud 10 000 välku ja vist mitte ühtegi keravälku.

Ei maksa aga imestada, et ühtegi piksenoolt näha ja kõuekärgatust kuulda ei olnud - selleks on maakera liiga suur. Ka kõige tugevam müristamine ei kosta üle mõne - kümne kilomeetri ja välgud paistavad kaugele ainult öösiti.

Müristamiseta välgusähvatusi nimetatakse pälkudeks ja neid võime augustiõhtutel kaunis sageli näha. Suurem osa äikes - test tekib kaugel troopikas. Kaugetel põhjamaadel on aga välk ja müristamine üsna haruldane loodusnähtus. Samuti nagu meil talvekuudel. Suvel on äike meilgi harilik loodus - nähtus. Aga mitte ühteviisi harilik igal pool. Saaremaal on äikest hoopis vähem kui Haanjas, Pandiveres või põhja - rannikul.

Pilv tekib siis, kui veeaur maapinnalt kõrgemale tõuseb, ära jahtub ja veepiisakesteks või jääkristallideks muutub. Et tekiks äikesepilv, peab õhu tõusmine olema märksa tuge - vam kui tavalise rünkpilve puhul, nii et aurune õhk ühe hoo- ga umbes 10 või enama kilomeetri kõrgusele tõuseb. Sel - leks on soodne erinevatesse ilmakaartesse vaatavate mäe - nõlvade või muidu vaheldusrikka maapinna olemasolu. Sel - listes päikesepaistelistes paikades soojeneb õhk tunduvalt roh- kem ja tõuseb kiiresti ülespoole. On selge, et maapind kõr - gustikel on palju vaheldusrikkam kui saartel või rannikul, ja pealekauba segab meri oma jahutava mõjuga äikesepilve - de kujunemist.

Moodustuvas kõuepilves liiguvad piisakesed hulk aega üles-alla: kõrgemal külmuvad jääks, madalamal sulavad uuesti ja aina kasvavad. Lõpuks saavad nad nii suureks, et õhuvoolud neid enam kanda ei suuda, ning suured piisad, vahel ka raheterad, kihutavad alla maa poole. Mõnikord on saju algus väga äkiline ja äikesepilv nagu kallab ennast tüh - jaks. Siis ei jõua maapind vett endasse imeda ja ojad teki - vad sinna, kus nad olema ei peaks. Purunevad teetammid ning kraaviperved või peksab rahe maha viljapõllud.

Enamasti möödub äike siiski rahulikumalt. Kukuvad viima - sed piisad ja tavarannale vajuvat tumedat pilve värvib viker - kaar. Vikerkaar räägib meile, et veepiisakesed on külmunud imepeenikesteks korrapärase kujuga jääkristallideks. Need asuvad seal, kus äikesepilve tipp lehvikuna laieneb ja näh - tamatuks hajub. Seal raugeb piksepilve pööriste jõud, jää - kristallid hõljuvad rahulikult kõrgel maapinna kohal ja murra - vad neile langenud päikesekiiri vikerkaare värvikildudeks.