KÜLMATAADI KÄTTEMAKS Üks pool külast oli tasane lausmaa, teine pool - kruusaküngastega, nõlvakuline vooremaa. Lausmaa oli rammus ja viljakandev, vooremaa nõlvakulise maa lahjadel põldudel jäi aga kõik igerikuks: rukis ulatus karjapoisile vaevalt põlvini, kaer ning oder ei suutnud suuremat sorti konna selgagi põletava päikese eest kinni katta. Ja selle järele, kuidas olid põllud ja missugust saaki nad andsid, olid ka inimesed ise - lausmaa omad olid lärmakad ja upsakad, küngastel asuvate talude omad sõnaahtrad ja alati murelikud. Kord ilusal suvisel pühapäeval istusid lausmaa talude peremehed hulgakesi kõrtsis, jõid magusat viina, hammustasid maitsvat teevorsti kõrvale, aina naersid ning sumisesid: mis viga pidu pidada, kui viljasaak tõotab jälle hea tulla! Kui oma jõukust ülistavate lausmaatalude peremehed juba kõige lõbusamas meeleolus olid, astus kõrtsi katkenud ning lapitud vammuses taat ja palus kõrtsipidajalt öömaja. Kõrtsipapal oli täna hea teenistus, ta ajas sellepärast nina püsti ja viskas upsakalt üle õla: "Ei saa!" "Ära anna, jah, igale maailmahulgusele öömaja!" kisasid jõukad peremehed kooris. "Anna ikka! Näed ise - olen vana ja väsinud inimene, kuhu ma enam nii hilisel tunnil lähen!" palus katkenud ja lapitud vammuses taat. "Ei saa!" kordas kõrtsipapa veelgi kindlamalt. Ja jõukad peremehed kisasid jälle kooris kaasa: "Ära anna talle öömaja, jah!" "Ära anna, ära anna, jah!" "Viska see kaltsakas välja, jah!" "Viska ta välja, jah!" "Viska välja, jah!" Katkenud ja lapitud vammuses taat ei käinud enam peale, pöördus ümber, läks ukse poole. Läks ukse poole, peatus aga veel künnisel, ütles sõrmega ähvardades: "Oodake mul, kitsipungad! Küll te Külma-Matsi veel meeles peate!" Nende sõnade juures lahkus lapitud vammuses taat kohe kõrtsist ning läks läbi lausmaa küla sellesse ossa, mis asus kehvadel küngastel. Ja juba esimene sealse talu peremees võttis ta lahkesti vastu, pakkus talle õhtueinet, tõi ta jaoks õledki põrandale, et ta küljealune liiga kõvaks ei jääks. Hommikul lahkudes ütles katkenud ja lapitud vammuses taat tänulikult: "Ole sa terve, vennas, ja olgu terved su naabridki - küllap oleksid ka nemad mind oma katuse alla võtnud, mulle pala leibagi pakkunud." "Küllap, küllap, egas nemadki kiviste südametega teeröövlid ole," arvas ka peremees. "Nojah… Ja kasvagu teil vili edaspidi nagu müür, üle pea pikemalegi mehele!" hüüdis taat veel väravalt ning kadus varsti kidura kaasiku varju. Lausmaa talude peremehed pidutsesid kõrtsis kuni noore päeva alguseni. Aga just siis, kui esimesed päikesekiired akna taha ilmusid, hakkasid kõik järsku kanget külma tundma. Kõigepealt pistis lõdisema kõrtsipapa üksi ja uhked peremehed
naersid ning pilkasid teda kurjal kombel. Siis aga kadus pilkamisiha suurematelgi
irvhammastel: järsku hakkasid värisema ka nemad ise - kõigepealt v ä g a jõukad,
seejärel j õ u k a d ja Külmavärinad läksid upsakatel peremeestel viimaks küll mööda, kohe selgus aga teine, veelgi suurem häda. Nimelt oli ootamatu öökülm kõik lausmaa põllud tühjaks laastanud - võetud oli kõik, mis veel vähegi võtta andis. Ja vaatasid ning kratsisid kukalt jõukad peremehed: nende saak puha külma salvedesse läinud, küngastel asuvate talude vili oleks aga nagu palju tihedamaks ning kõrgemaks kasvanud! Ja eks siis lausmaa talude upsakad isandad viimaks taibanudki: kurjuse ja kadedusega maailmas kaugele ei jõua. |