KELLEKS KEEGI LÄHEB?

Ennemuiste oli üks taluperemees oma heinategemisega üsna hädas olnud.

Suveilmad olnud seekord ilusad, heinatöö käsil, vihma ei olnud enam mitu päeva sadanud. Päike andis mõnusat kuuma ja hein võis hästi kuivada. Aga südapäeval tulnud tuuleiil ja tahtnud kõik kokkupandud heina ära viia. Mehed lasknud küll kõhuli heinasaadude peale, et seda takistada, aga tuul oli olnud nii kange, et tõstnud inimesedki paar sülda maast üles ja lasknud siis jälle maha.

Kui söögiaeg möödas oli ja palava päikesega hein kuiv, võetud rehad ja hangud selga ja mindud jälle heinamaale. Juba oli kokku pandud mitu heinasaadu, kui peremees ütles:

"Saab näha, kas tuulispea tuleb täna heinu loopima või jätab sedakorda tulemata."

Sai just öelnud, kui korraga heinalised kuulsid, et tuulispea tulebki metsa poolt suure kohina ja mühinaga. Kus siis oli asunud ühe puu kallale, käänanud ja vintsutanud seda, et pidi koos juurtega ära viima. Siis oli ta inimeste poole pööranud, need jooksid suure kisaga laiali. Siis jättis ta need rahule ja vajus ühe pere õue peale. Seal oli hakanud perenaine teda kaikaga materdama, aga lüüa pole teda kuidagi saanud. Siis läinud ta selle maja katuse kallale ja hakanud igasse külge sammalt pilduma, mis vana katuse peal kasvas, nii et tolm ja samblatükid taeva poole lendasid. Siis käristanud ta hirmsa jõu ja praginaga teise maja väravad lahti, tõstnud täie jõuga rehepingi üles ja läkitanud ühele naisterahvale selga, nii et see pidanud ehmatusega kaevu kukkuma. Viimaks oli ta veel künka pealt männiku juurest ühe lehma alla saatnud ja ise männikusse ära läinud.

Pealtnägijad olid siis pikapeale ka ehmatusest üle saanud ja arutama hakanud, kes seda tempu tegi.

Sest tuulispea pole mitte tuul, nagu mitmed inimesed arvavad, vaid üks kuri inimene. Kevadel riisub ta külvatud viljapõldude peal teri kokku ja viib vilja tulu ära. Niisugune inimene, kes tuulispeaks tahab, läheb metsa või kuhugi varjulisse paika ja heidab sinna pikali. Siis jääb ta nagu surnult lamama ja tema suust lendab üks väike liblikas välja ja ongi tuulispea lagedal.

Korra leidsid karjased tuttava mehe elutu keha metsast maast, kellest teada oli, et ta tuulispeaks käib. Karjased pöörasid selle elutu mehe keha ümber ja jäid ise vaatama, mis nüüd edasi saab. Vähe aja pärast oli lennanud väike liblikas sinna ja tahtnud mehe suuaugust sisse lennata, aga ei osanud nüüd seda kohta enam üles leida. Küll ta oli siis otsinud ja otsinud. Karjased keeranud selle mehe siis ikka õigetpidi tagasi. Liblikas oli läinud lipsti suhu, mehele tulnud hing jälle sisse, ta tõusnud istukile ja öelnud poistele: "Ma heitsin siia raasukeseks ajaks pikali, õige magus uni tuli peale."

Aga sellest ajast oli ta jätnud tuulispeaks käimise järele ka - vaata, kui hing talle enam sisse ei oleks saanud minna, siis ta oleks pidanudki surnuks jääma.