JUTT LUMEHELVESTEST
Eino Tali

Kui sinuvanune olin, rääkis vanaema õhtuti igasuguseid toredaid lugusid. Need ei olnud tühipaljad lood, vaid ikka seotud tõeliste asjadega. Mäletan, kord talveõhtul…

Vanaema puhus tule surnuks, sest kallist petrooleumi ei tohtinud asjata raisata. Ahjus hõõgusid söed, heites pimedas tares punast kuma savipõrandale. Akna taga aga mühises lumemöll. "Küllap hommikuks on hanged katuseräästani tõusnud, jõeorg servast servani ühetasaseks tuisanud," ütles vanaema. "Aga sa ei aimagi, mis see lumi õieti on."

Ma ei lausunud sõnagi. Tasa, et säng ei nagiseks, tõmbasin end vöödilise takuseguse vaiba all kerra. Jäin hiirvaikselt kuulama. Teadsin, et nüüd alustab vanaema õhtujuttu.

"Lumetaadil on pilvemäel kümme kirstu. Iga kirst servast servani täis lumehelbeid - pöidlaotsa suurusi ja nii tillukesi, et silmaga vaevu - vaevu näha. Ja igas kirstus on isekujulised helbed." Vanaema hakkas loetlema:

"Esimeses kirstus on kuusnurksed plaadikesed. Teises kandilised pulgad. Kolmandas ja neljandas teravaotsalised nõelad. Viiendas kuusnurksed tähed. Kuuendas kuueharulised tähed, iga haru omakorda haraline. Seitsmendas kaheteistkümne haruga tähed. Kaheksandas mitmest kuusnurgast kokkukasvanud plaadikesed, üheksandas mitmest pulgast kokkukasvanud helbed. Kümnendas helbed nagu mansetinööbid.

Lumetaat vaatab kraadiklaasi. "Ahaa, ilm kipub sulale!" muheleb ta ning tõstab kuuendalt ja seitsmendalt kirstult kaane üles. Vastu kiiskavad laiad haralised helbed. Taat hakkab neid pihutäite kaupa pilvemäelt maale puistama. Inimesed ütlevad: "Näe, sajab räitsakaid - laiu kui labakindaid!" Lapsed kilkavad: "Peame lumesõda! Ehitame lumekindluse! Teeme lumememme!" Miks ei, sulalumest saab ju hästi palle veeretada.

Teisel päeval on ilm külmavõitu. Lumetaat puistab maa peale esimesest kirstust helbeplaadikesi. Ilm läheb järjest külmemaks, juba on päris pakane väljas. Ruttu puistab lumetaat teisest kirstust sätendavaid jääpulgakesi, kolmandast ja neljandast kirstust teravaotsalisi nõelu. Tulevad tuulepoisid ning hakkavad helbepulgakeste helbenõeltega tuisutantsu tantsima. Helbed murduvad väikesteks - väikesteks kildudeks. Ja inimesed ütlevad: "Näe, ebemeid langeb!"

Jutt on jutustatud. Vanaema paneb ahjuukse kinni, lükkab peldid korstnalõõride ette, et ahjusoojus välja ei läheks. Siis astub ta käbedalt oma kambrisse. Tares jääb vaikseks. Akna taga aga tuhiseb tuul.