ILMAMUUTUS
Vanaisa masserib oma jalga, mis on suures sõjas kuulist läbi lastud. "Tuleb jälle ilmamuutus," ütleb ta. "Ega sadama ei hakka?" ehmub Peeter. "Kisub vihma poole jah," vastab vanaisa. "Mis ilmamuutus see kevadel veel tulla saab. Lund vist küll enam sadama ei hakka." "Vanaisa, tee et vihma ei tuleks," palub Peeter. "Ei ole miskit parata! Minu jalg on esimese järgu baromeeter. Kui see valutama hakkab, siis on hommikuks vihm lahti!" uhkustab vanaisa oma haige jalaga. "Määri siis jalga millegagi, mis valu ära võtaks!" õpetab Peeter. "Mõtle ise, kui homme sajab, siis jääb rahvamatk ära!" "Ei tea, kas seepärast ikka ära jääb," kahtleb vanaisa. "Igatahes isa mind vihmaga kaasa ei võta, nii ta ütles." "Eks ma siis pean tõepoolest jalga määrima," leiab ka vanaisa ja läheb kuulekalt kapi juurde, et rohtu otsida. "Määri aga kõvasti! Nii kõvasti, et valu ära jääb!" õpetab Peeter. Vanaisa määrib ja hõõrub. Pojapoeg aitab jõu ja nõuga. Ja ennäe, jalavalu annab järele.
Hommikul aga paistab jälle päike. Rahvamatk võib alata. |