ILMAENNUSTAMISEST Igiammustest aegadest on inimestel tavaks ilmast rääkida. Ja mitte üksnes rääkida, vaid püüda ka ära arvata, mis edasi saab. Selleks on sundinud vajadus. Inimene ja ilm on omavahel väga tihedalt seotud, inimene on ilmast nii otseses kui kui ka kaudses sõltuvuses. Põhjamaadel läheb tarvis soojapidavaid elamuid ja palju enam kehakatteid kui lõunas. Põllumees peab hoolega loodust tähele panema, et oma töid õigesti ajastada. Ka tänapäeval võivad laevad tormis hukkuda või raudteerong tuisu tõttu sihtkohta hilineda. Lennukeid võib kinni pidada vägev äikesepilv või tihe udu. Appi tuleb ilmateenistus, mis tänapäeval töötab igal maal. Tehakse ilmavaatlusi ja nende põhjal ennustusi, samuti uuritakse, kas ja kui palju ning mis suunas on ilmastik antud paigas muutunud. Ennustused ja ilmaülevaated avaldatakse trükisõnas, raadios ja televisioonis, suurem osa neist läheb organisatsioonidele, kes on selleks soovi avaldanud. Eestis on 25 meteoroloogiajaama. Iga kolme tunni tagant tehakse neis vaatlusi. Ilmaennustamiseks jääb aga sellest isegi nii väikesel territooriumil nagu Eesti siiski väheks. Tuleb vahetada infot teiste maadega. Rahvusvahelise kokkuleppe kohaselt on kehtestatud ühtsed vaatlusajad ( 00, 03, 06, 09, 12, 15, 18, 21 Greenwichi aja järgi) ja kõigi riikide sideteenistused edastavad andmed aega viitmata. Meie vaatlusmaterjal läheb samuti rahvusvahelisse vahetusse. Vastutasuks saame ilmatelegramme naabermaadest. Andmed töödeldakse raalis ja umbes poolteist tundi pärast vaatlusaega on sünoptiku laual ilmakaart. Tallinnas kasutatavad ilmakaardid hõlmavad suure maa-ala Põhja - Ameerikast Ida - Siberini ja Teravmägedest Aafrika põhjarannikuni. Sünoptik tähistab kaartidel ära sajualad, õhurõhu languse ja tõusu kolded ning samarõhujoonte ehk isobaaride abil välja kõrg- ja madalrõhkkonnad. Üksteisele järgnevate kaartide võrdlemisel saame teada, kas õhurõhkkonnad on ägenenud või nõrgenenud ning kui kiiresti ja millises suunas nad liiguvad. Madal- ja kõrgrõhkkonnad ehk tsüklonid ja antitsüklonid on võimsad, hiiglasuurte mõõtmetega (läbimõõt sadadest kuni tuhandete kilomeetriteni) õhupöörised, mis atmosfääris pidevalt tekivad ja kaovad. Talvel toob madalrõhkkond kaasa pehmet, suvel suhteliselt jahedat, pilves ning sajust ja tuulist ilma. Iga kord peab sünoptik neid keeriseid hoolega uurima, sest ükski neist ei sarnane eelmisega. Igaühel on oma eripära. See sõltub eelkõige tekkekohast ja tingimustest, kuhu keeris suuri vahemaid läbides satub. Keeris saab meile õhku kaasa tuua ikka ainult sealt, kus ta ise ilma sündis. Kuid oma eluea jooksul, mis kestab tavaliselt 3 - 7 päeva, läbib keeris pika tee ja muutub. Oletame, et veebruarikuus asub meie poole teele Vahemerel moodustunud tsüklon. See haarab kaasa tubli portsu sooja Aafrika õhku algtemperatuuriga +20 C. Liikudes üle lumekatte ja põrgates kokku Euroopa mandril külma õhuga, jahtub soe õhk tugevasti. Läänemerele jõudnult pole tsükloni omadused enam endised. Ilm läheb siin küll sulale, kuid sooja pole rohkem kui paar pügalat. Lõpuks kulutab pidev heitlus madalrõhkkonna energia ja see hääbub. Tänapäeval on ilmaennustajale igati abiks sputnikud, mis suurest kõrgusest pildistavad pilvesüsteemi ja aitavad avastada õhukeeriseid ka sellistes piirkondades, kus vaatlusjaamu on vähe. Inimene ei tunne veel põhjalikult kõiki Maa atmosfääris toimivaid jõude. Loodetavasti kõrvaldab teaduse areng palju lünki meie teadmistes ja ilmaennustamised saavad täpsemad. Kuid 100% õigeid prognoose pole ilmselt ka tulevikus võimalik koostada, sest juhuslikkus on atmosfääris toimuvates protsessides liiga suur. |