ESIMENE LUMI
Keskpäeval annab külm järele ja vastu õhtut muutub tuule hingus juba üsna niiskeks. Hall taevas vajub päris katuste kohale ja vajutab raagus vahtralehtedele pähe pehmed udumütsid. Videvikus peab tuul veidi hinge kinni. Hahkjast õhust langevad järsku esimesed lumehelbed. Näib, nagu kukuksid nad siitsamast, käegakatsutavast kõrgusest - ja peagi hõljub allapoole juba tuhandeid kergeid ebemeid. Lumi sajab vaikselt ja pehmelt, katab metsa ja välja, pikad farmihooned ja kogu maailma virvendava narmaskardinaga. Siis keerutab äkiline tuulehoog selle valgeks pööriseks, nii et ei saa enam aru, kus on maa ja kus taevas. Tuisk… |