ESIMENE ÄIKE
Suvi algas piksemürinaga. Sel päeval päike kõrvetas palavalt. Miku turja võttis tulipunaseks, pidi hapukoorega määrima. Tuks lonkis ringi, keel pikalt väljas, ja sõi rohtu. "Küll on lammas," ütles Miku, "ei märka niidule minna." Ta läks oja äärde, katkus kaenlatäie rohtu ja pani Tuksi ette. "Söö nüüd! Kõige parem piimahein." Koer lesis oimetult maas ega võtnud Miku heinu suhugi. Selleks ajaks oli Puravikupalu taha tõusnud pilv, must nagu pajapõhi. Pilv kerkis kiiresti kõrgemale ja kattis päikese kinni. Peagi tumenes kogu taevas. Oli nii lämbe ja raske õhk, et isegi virgad pääsukesed ei jõudnud katustest kõrgemale tõusta, vaid lendasid ligi maad. Mustal taevaserval sähvisid kauged välgud. Miku oli end kuudi kõrval Tuksi vastu surunud, vaikides vahtis ta mustendavat taevast. Järsku märkas ta seal kiiresti jooksmas väikest valget pilvekest. Justkui oleks keegi suitsukeerme piibust välja puhunud! Ja siis kohises üle õue äikesepööris. Tanuma kased paindusid mühisedes ja oiates looka. Kõik linnud olid kadunud. Ainult üks hiljaks jäänud vares rabeles vastutuult, kuni jõudis sanglepale, kus oli tema pesa. Sel silmapilgul raksatas maa pooleks. Maailm purskas täis valget tuld ja Miku pigistas silmad kinni. Kuri kõmin lõi pilved lõhki ja ülevalt hakkas vett alla voolama. Kohkunud, hirmul Miku jooksis toa poole. Isa oli õue rutanud, tuli talle vastu ja hüüdis naerul näoga: "Esimene äike! Nüüd on suve väravad valla!" |