Mees, kes soovis saada vetevaimuks

Kord elas ühel kaugel maal üks vana mees. Ta elas üksinda oma väikses onnis keset sügavat metsa. Sealkandis ei olnud ühtegi inimest, kellega koos ta võinuks juttu ajada või midagi teha. Tal ei olnud seal isegi ühtegi looma, kellega niisama ringi jalutada. Tema ainukeseks rõõmuks olid ilusad kalad, kes suures metsajärves ringi ujusid. Vana mees teadis, et seal järves on ka vetevaim koos oma tütardega. Vetevaimu pere vaatas teda nii sõbralikult nagu kohe kutsuks teda järve elama.
See oligi mehe suurim soov : saada samasuguseks nagu vetevaim. Siis ei peaks mees enam nii üksik olema.

Mees oli kunagi ammu kuulnud, et sealkandis, kus temagi elab, olevat üks väga võimas võlur. Räägiti, et võlur täidab ainult selle inimese soovi, kes temaga väga kurvalt vestleb, et võlur lausa nutma peab hakkama.

Mees otsustaski asuda võlurit otsima. Ta rändas kaua aega ning lõpuks leidiski üles selle kuulsa võluri lossi. Kui loss oli leitud, ei osanud mees sisse minna, sest seal oli nii palju uksi, et vana mees ei teadnud kohe kuidagi, kuhu poole peab minema. Lõpuks otsustas ta ühe vasakpoolse ukse kasuks. Nii kui ta ukse lahti tegi, lendas sealt välja tohutult palju
nahkhiiri. Üks nendest jäi aga mehe pikkadesse juustesse kinni. Nahkhiir hakkas kõvasti siplema ja jäi siis veel rohkem kinni.

Mehe suureks üllatuseks hakkas nahkhiir äkki rääkima. Ta ütles: “Palun lase mind lahti! Ma võin sul aidata võluri juurde pääseda!”.

Mees võttiski õrnalt oma juustest nahkhiire välja. Vastutasuks juhatas nahkhiire ta õige ukse juurde ja õpetas:

“Mine otse edasi trepist üles ja keeras siis vasakule ning siis paremale. Nii jõuad sa ühte suurde ruumi. Edasi proovi ise hakkama saada.”

Mees järgis täpselt nahkhiire juhiseid ja jõudiski ühte suurde ruumi. Seal aga ei olnud ühtegi ust, kust edasi võiks minna. Mees otsis kõik kohad läbi, aga asjatult. Kui ta seal ringi kõndis, oleks ta peaaegu ühe pisikese mardika ära tallanud. Veel viimasel hetkel märkas ta pisikest looma. Kuna ta oli nii heatahtlik, ei astunud ta putukale peale, vaid tõstis selle õrnalt üles. Ka see loom oskas rääkida. Ta ütles mehele: ”Tänutäheks selle eest, et sa mind lödiks ei astunud nagu paljud teised oleksid teinud, ütlen ma sulle, kust sa võluri juurde pääsed.”

Mardikas näitas talle ühte kumerust seina peal, kuhu pidi pöidlaga vajutama, et luuk avaneks. Nii mees tegigi. Luuk tuli lahti ja mees ronis käiku sisse. Käiku mööda edasi ronides tundis ta äkki, et jäi millegi sisse kinni. Ta ei pääsenud enam edasi.

Korraga hõikas võigas hääl ta ees: “Ahaa, kinni jäid! Nüüd oled sa mul, vennike, käes. Kohe mürgitan su ära ja saan endale hea kõhutäie.”

Mees hakkas täiesti kõrist karjuma. Seda kuulsid aga nahkhiir ja mardikas, kes tormasid talle appi.
Nad päästsid mehe ämbliku võrkudest ja nahkhiir surmas ämbliku.

Nüüd sai mees edasi minna. Käigu lõpus avanes talle imeline vaatepilt: ta oli jõudnud võluri kaunisse avarasse saali. Võlur istus oma tulipunases tugitoolis, hoides käes tähtsat võlukepikest.

Võlur ütles mehele: “Noh, räägi siis oma lugu ära!”

Mees hakkaski rääkima, algul vaikselt ja katkendlikult, hiljem juba julgemalt. Ta rääkis sellest, kuidas ta üksinda oma metsas elas ja kuidas vetevaimu tütred teda nii sõbralikult vaatasid ja kui väga ta tahaks nende juurde minna.

Võlurile oli küll igasuguseid väljamõeldud haledaid lugusid räägitud, kuid nii lihtsat ja liigutavat lugu polnud talle veel keegi rääkinud. Ja esimene pisar veereski ta silmast. Nii hakkaski ta vaikselt nutma. Ta ütles mehele: “Jah, ma täidan su soovi kohe praegu. Sa võid saada õnnelikuks. Ma muudan sind selliseks nagu vetevaim. Sa saad elada terve oma elu koos nendega. Kui sa aga peaksid jälle tahtma natuke inimeste elu näha, võid sa iga seitsme kuu tagant ainult täiskuu südaöösel korraks kaldale minna. Siis saad sa kolm tundi seal inimesena olla.”

Mees oli nende tingimustega nõus ning võlur muutiski ta vetevaimu sarnaseks.

Järgmisel hetkel leidis mees ennast metsajärve kaldal. Ta hüppas kiiresti vette oma sõprade juurde. Vetevaimu pere võttis teda väga sõbralikult vastu. Mees oli õnnelik, et tema unistus oli täitunud ning ta ei pidanud enam üksi olema.

Ja kui ta veel surnud pole, võib teda mõnikord tänapäevalgi iga seitsme kuu tagant täiskuu südaöösel sügava metsajärve kaldal kõndimas näha.