VESIROOSID
Kauneimaid looduslikke veetaimi meie veekogudel on vesiroosid. Kui matkama lähed, peatu korraks ja imetle neid mõnes vaikses jõesopis, ojakäärus, metsa- või rabajärvel. Eestis on järvi ja jõgesid, kus nad veepinda lausa katavad. Et seda ilu ka tulevastele põlvedele jätkuks, on taim võetud looduskaitse alla - see tähendab - vesiroosi noppida ei tohi. Meie vabariigi veekogudes esineb vesiroosidest kaks perekonda: vesiroos ja vesikupp. Kindlasti oled ka viimast näinud, märganud seda kullerkuputaolist kollast nuppu veepinnal ujumas. Seekord aga räägime vesiroosidest. Mitmeaastasi veetaimi vesiroose kohtame kõigis maailmajagudes. Nende pikavarrelised suured ujulehed kasvavad välja veekogu põhjas roomavast juurikast. Korrapärased õied ulatuvad üksikult veepinnale. Eestis esineb kaks liiki vesiroose: valge vesiroos ja väike vesiroos. Neid on päris raske esimesel pilgul eristada. Lähedalt vaadates näeme, et valge vesiroosi õis on täielikult avatud ja nõrgalõhnaline esimesel avanemispäeval. Väikese vesiroosi õied on lõhnatud ja jäävad alati kellukesekujuliselt poolavatuks. Valge vesiroosi õis avaneb kella 7 - 8 paiku, sulgub 16 - 17. Väike vesiroos avaneb 8 - 10 ajal, pilviste ja külmade ilmade korral on hoopis kinni. Huvitav on neid taimi jälgida kevadest sügiseni. Mai lõpul- juuni algul moodustuvad vesiroosil veekogu põhjas noored lehed. Need on algul kokku keerdunud ja lähevad lahti järk- järgult. Juulis - augustis vesiroosid õitsevad. Pärast õitsemist - septembri algul - algab seemnete levimine. Septembrikuu lõpuks vesiroosid langevad veekogu põhja, kus nad talve üle elavad. Vesiroosid pälvisid inimeste tähelepanu juba kauges minevikus kui taimed, mille seemneid ja juurikaid söödi. Peale inimeste tarvitavad vesiroosiliste lehti ja juurikaid toiduks vesirott, ondatra, kobras, saarmas ja isegi põder. Seemneid söövad pardid. Vesiroosiliste ujulehed on ka paljudele loomadele koduks. Lehtede alumisel pinnal elavad hüdrad ja sammalloomad. Mõned limused, kaanid ja putukad munevad sinna oma munad. Vesiroosid on kaunid ja kasulikud, aga ikka ainult oma looduslikus kasvukohas. Hoidkem siis neid! Täheke nr. 8 / 1986 |