VÄHIPÜÜGIL
A. Lindgren

Kaugel metsa sees on järv nimega Nocken. Nockenis ei saa üldse supelda, sest ta põhi on hirmus mudane. Aga seal saab vähke püüda. Oi, kui palju seal vähke on! Lasse ütleb, et tervel Rootsimaal pole teist järve, mis oleks nii kuivalt vähke täis nagu Nocken.

Vahetevahel ütleb Anna mulle: "Hahaa, Põhjatalu järv on täitsa minu oma. Vaeseke, sul pole ühtki järve!"

Aga mina ütlen selle peale: "Igatahes on! Kas siis Nocken polegi järv?"

"Hahaa, see pole igatahes ainult sinu järv, see on meie kõigi oma siin Bullerbys," ütleb Anna. "Nii, et ta on samapalju minu, kui sinu oma. Hahaa, mul on õieti tervelt kaks järve," ütleb ta.

Siis saan ma vihaseks ja sel päeval enam Annaga ei mängi. Ent järgmisel päeval jõuame üksmeelsele otsusele, et üks kama puha, kelle omad need järved on. Sest me supleme ikkagi kõik koos Põhjatalu järves ja püüame vähke Nockenis. Minu meelest on see hea, et seal ei tohi vähke püüda keegi peale Bullerby rahva.

Vähipüügiga ei saa algust teha varem kui alles augustikuus. Päev, mil algab vähipüük, on peaaegu niisama tore kui jõululaupäev. Sest siis võime meie, Bullerby lapsed, - Kerstin muidugi välja arvatud - minna koos isa, onu Nilsi ja onu Erikuga Nockenile. Me paneme õhtul kahvad sisse, lööme endale metsas onnid üles, magame seal ööd ja tõuseme järgmisel hommikul hästi vara üles kahvu välja võtma. See on kogu asja juures see kõige vahvam - et saab öösel metsas magada. Sest Nocken asub Bullerbyst nii kaugel ja tee sinna on nii raske, et ei tasu enam paariks tunniks koju magama minnagi, ütleb isa. Küll on õnn, et Nocken asub nii kaugel metsa sees! Sest muidu käsutaks ema meid kindlasti koju oma vooditesse magama.

"Ma kardan, et lapsed külmetavad," ütleb ema igal aastal.

"Tühi jutt," ütleb selle peale isa. Nii ütles ta ka sel aastal. Ja nii kui ta seda oli öelnud, asusime teele.

Et Nockeni juurde jõuda, tuleb minna enam kui viis kilomeetrit läbi metsa ja sinna viib ainult kitsuke looklev jalgrada. Meil tuleb nii palju asju kaasa võtta - kahvad ja tekid ja seljakotid kõiksugu kraamiga. Aga viriseda pole mingit mõtet, kui ära väsid, sest siis ütleb isa: see, kes viriseb, ei kõlba kaasa tulema, et metsas ööd magada ja vähke püüda.

Niipea, kui me järve äärde jõudsime, lippasime kohe vaatama, kas on ka midagi järel neist onnidest, mis me läinud aastal ehitasime. Aga seal olid ainult mõned kuivanud kadakad ja muud prahti, mis me siinsamas minema viskasime. Meil Britta ja Annaga on onn suure kuuse all. Selle oksad ulatuvad peaaegu maani. Isa ja onu Erik raiuvad meile kadakaid, mis me kuuse ümber püsti paneme, nii et ainult ühte kohta jääb avaus, mille kaudu me sisse ja välja poeme. Maa peale laotame paksult kuuseoksi, mille peal magada.

Kui me onniga valmis saime, läksime poiste oma vaatama. Nende onn on alati kaljulõhes, nad katavad selle pealt kaigaste ja puuokstega, nii et need on justkui katuseks. Magamise jaoks on neil ka muidugi kuuseoksad.

"Oleks hea, kui selles onniski tüdrukutest rahu saaks," ütles Lasse meie tulles.

Siis ütlesid ka Bosse ja Olle, et oleks hea tüdrukutest rahu saada.

"Aga palume väga," ütles Britta. "Meil on endil hoopis parem onn, kui see igerik siin."

Selle peale Lasse, Bosse ja Olle naersid ja ütlesid, et neil on meist kahju, kuna meil pole õrna aimugi, kuidas onne ehitatakse. Enne kui jõudsime paraja vastuse välja mõelda, hüüdis onu Nils meid vähikahvade juurde appi. Kahvad on tehtud võrgust ja neid tuleb igal aastal natuke parandada. Alati on neis siin kui seal suured augud sees ja auke ei tohi üldsegi olla, muidu ronivad vähid välja.

Istusime all järveäärsel kiviastangul, parandasime nööriga vähikahvu, lobisesime ja meil oli lõbus. Päike hakkas juba loojuma. Järve ümbrus oli ilus ja vaikne. Muidugi siis, kui me parajasti ei lobisenud.

"See Nocken on üks vahva järv," ütles isa.

Onu Erik ammutas tühjaks neid kahte vana lootsikut, mis meil Nockeni peal on. Nendes oli palju vett sees. Onu Nils ja meie isa panid kahvadesse sööta. Kui kõik sai valmis, sõudsime paatidega järvele ja panime kahvad igale poole kaldaäärsesse vette. Meil on omad alalised kohad, kuhu me igal aastal kahvad sisse paneme.

Kui me olime tiiru ümber järve teinud ja kahvad vette pannud, hakkas pimenema. Siis näpistas Anna mind käsivarrest ja ütles: "See on p e a a e g u veelgi toredam kui jõuluõhtu!"

Mina arvasin sedasama. Sest kui päris pimedaks läks, tegi isa kaljuastangule tule üles nagu alati. Me istusime tule ümber, võtsime välja oma termospudelid kuuma kakaoga, jõime ja sõime võileibu kõrvale. Tuli peegeldus veest vastu, nii et paistis, nagu oleks ka järves lõke lõõmanud. Ümberringi metsas oli väga pime ja vaikne. Lasse ütles: "Ma kuulen, kuidas troll seal puude vahel hiilib."

Meie Annaga lõime kartma. Ehkki Anna ütles: "Häh, mingeid trolle pole olemas."

Aga ma ei suutnud siiski loobuda kuulatamast, äkki me tõepoolest kuuleme mõnda trolli pimedas ringi tatsavat. Kuid me ei kuulnud mitte kui midagi ja ütlesime seda ka Lassele.

"Muidugi, sest neil on nii karvased jalad," väitis Lasse. "Nad hiilivad päris vaikselt, seisavad puude taga ja jõllitavad meid."

"Ah, midagi nad ei jõllita," ütlesin mina ja nihkusin Annale pisut lähemale.

"Aga muidugi," kinnitas Lasse." Kogu mets on trollisilmi täis, mis meid jõllitavad. Ainult nad ei julge siia tulla, sest nad kardavad meie lõket."

Siis ütles isa, et jätku Lasse juba see tüdrukute narritamine asjadega, mida pole üldsegi olemas. Isa pani veel oksi tulle, see lõi ägedamalt leegitsema ja ümberringi läks vahvalt valgeks. Ma ei usu, et trollid oleksid olemas. Aga kindluse mõttes ronisin isale sülle ning siis läks Anna ja puges onu Erikule sülle. Onu Erik vilistas meile. Ta vilistab kohutavalt hästi. Kui onu Erik ainult tahab, võib ta vilistada nagu lind.

Ja ma mõtlesin, et kui metsas peaks tõesti mõni troll leiduma, küllap see võiks alles imestada, miks me seal tule ümber istume ja peaaegu keskööl kuulame, kuidas onu Erik vilistab.

Onu Nils, isa ja onu Erik jutustasid ka mitmesuguseid lugusid. Me kõik naersime, sest need lood olid nii toredad. Lasse, Bosse ja Olle võtsid oma taskulambid, läksid alla vee äärde ja otsisid vähke. Nad said kakskümmend kolm tükki ja panid need plekkpurki. Lasse ütles Bossele ja Ollele: "Kui plikad on kenad ja ennast inimese moodi üleval peavad, kutsume nad homme õhtul vähipeole. "

"Jaa, aga see oleneb loomulikult nende ülalpidamisest," arvas Bosse.

"Sellisel juhul peavad nad ennast kohutavalt hästi üleval pidama," lisas Olle.

Kui tuli oli peaaegu kustunud, ütles onu Erik, et on aeg magama heita. Isadel polnud onni, nõnda keerasid nad ennast tekkide sisse ja heitsid tule juurde. Britta, Anna ja mina - me ronisime oma suurepärase kuuse alla, keerasime ennast samuti tekkidesse ja kavatsesime magama jääda. Siis aga kuulsime väljas mingit tatsumist. Ma karjatasin: "Kes seal on?"

"Troll!" ütles Lasse nii õudse häälega, nagu vähegi oskas.

Piilusime välja läbi pilude kuuseokste vahel, seal väljas seisid poisid, näitasid taskulampidega valgust ja ütlesid, et nad tahavad näha meie onni. Nad ronisid ühekaupa kõik sisse. Meile kõigile jätkus ruumi, kuigi oli kitsas. Poisid ütlesid, et meil on üsna hea onn. Ehkki mõistagi mitte nii hea nagu nende oma. Siis pugesid nad uuesti välja ning Lasse ütles: "Üsna muhe onn, seda ta on. Kuigi ta pole sugugi trollikindel!"

Poisid läksid minema ja meie püüdsime magama jääda. Alguses me ajasime natuke juttu, aga see on nii imelik, kui lesid keset ööd metsas ja ajad juttu. On niisugune tunne, nagu seisaks keegi väljas ja kuulaks pimedas pealt.

Ma arvan, et Britta ja Anna jäid tükk aega enne mind magama. Lesisin kaua üleval ja kuulasin, kuidas mets mühises.

Ta mühises üsna vaikselt. Väikesed lained tulid ja loksusid tasa, nii tasa vastu kallast. Oli imeline tunne - korraga ei teadnud ma, kas olen kurb või rõõmus. Lesisin ja püüdsin selgusele jõuda, kumb ma siis õieti olen, aga sellest ei tulnud midagi välja. Võib - olla läheb inimene metsas magamisest natuke imelikuks.

Isa tuli ja äratas meid üles kell neli hommikul. Siis olin ma ainult rõõmus, ehkki külmetasin kohutaval kombel. Aga päike paistis juba, me ronisime onnist välja, tegime endale voorimehe moodi vehkides sooja ning isa pakkus meile kuuma kakaod. Järve kohal oli alles kerge udu,aga see hajus peagi. Isa, Lasse, Bosse ja mina läksime ühte paati, onu Erik, onu Nils, Olle, Britta ja Anna läksid teise, me sõudsime järvele ning võtsime kahvad välja.

Mul on kahju kõigist inimestest, kes pole kell neli hommikul järvele aerutanud ja kahvu välja võtnud.

Peaaegu viimne kui kahv oli vähke täis. Lasse ja Bosse julgevad vähki ükskõik kuidas pihku võtta, mina küll ei julge. Bosse võttis ühe vähi kätte, istus ning vaatas seda, kuni laskis äkki vähi järve tagasi.

"Oled sa peast põrunud?" hüüdis Lasse. "Mis asja sa vähke järve tagasi pillud?"

"Ta vaatas mulle nii kurvalt otsa," kostis Bosse.

"Küll sa oled alles loll," ütles Lasse. "Nüüd ta lidub loomulikult ringi ja loriseb kõigile teistele vähkidele järves asja välja ja me ei saa enam ühtki vähki. Miks sa pidid ta lahti laskma?"

"Ta vaatas mulle nii kurvalt otsa," ütles Bosse uuesti.

Aga parajasti sel ajal kohtusime teise paadiga ning hüüdsime Ollele, Brittale ja Annale: "Kas saite vähki?"

"Peaaegu terve paaditäie!" hüüdis Olle vastu.

Seejärel sõudsime oma laagripaika tagasi ja kallasime kõik vähid kahte suurde kaanega pesukorvi. Pakkisime kõik kokku, mis meil kaasas oli, ning asusime Bullerby poole teele. Rohu peal oli kaste ja siin - seal puuokste küljes rippusid ämblikuvõrgud, kastepiisad helkisid nagu kalliskivid. Olin unine ja näljane, mu jalad olid märjad, aga ma olin väga, väga rõõmus. Sest oli nii tore hanereas mööda jalgrada kõndida ja sellise vähikoormaga koju minna. Onu Erik vilistas ja meie laulsime:

"Üks jahimees läks metsa
seal halja aasa peal…"

Nii me laulsime. Parajasti sel silmapilgul hüüdis Lasse: "Näen Bullrby suitsu!"

Siis nägime me kõik suitsu, mis tõusis metsa tagant. See tuli kolmest korstnast. Nüüd teadsime, et nii Põhjatalus, Vahetalus kui Lõunatalus ollakse ärkvel. Kui olime veel natuke maad käinud, nägime juba kogu Bullerbyd. Päike helkis aknaklaasidelt vastu, see oli ilus.

"Mul on kahju inimestest, kellel pole kusagil elada," ütlesin Annale.

Vanaisa oli ka juba üles ärganud ning istus jalaka all, mis kasvab keset muruplatsi Põhjatalu ees. Kui ta meid tulemas kuulis, hõikas ta: "Noh, kas tänavu Nockenis vähke ka on?"

Selle peale kostis onu Erik, et järves on nii palju vähke, nagu vanaisa vist eluski pole näinud. Aga siis ütles vanaisa: "Oh - oh - hoo, ja -jah, olen mina alles omal ajal Nockenist vähke välja tõmmanud!"

Istusime vanaisa juurde muru peale ja jutustasime talle, kui tore meil oli olnud. Lasse tegi lahti plekkpurgi poiste oma vähkidega ning andis vanaisale kuulata. See on iseäralik heli, kui vähid üksteise otsas ringi ronivad, see kõlab justkui krigin. Vanaisa naeris rahulolevalt ning sõnas: "Ja - jah, see on vähihääl küll, sellega juba ei eksi."

Siis küsis Lasse: "Vanaisa, kas me tohime täna õhtul sinu juures vähipidu pidada?"

"Oh - oh - hoo, ja - jah, miks ei tohi," kostis vanaisa.