VÄHIPÜÜGIL
Jaan Vahtra

Kord palaval suvisel päeval olid poisid karjaga oja kaldal heinamaal. Karjas olid ka sead, sest heinamaa oli muruheinamaa, kus leidus sigadelegi midagi söödavat. Kuna päike väga kõrvetas, otsisid loomad varju paju- ja lepapõõsastes oja kaldal. Vana orikas kui tark loom kunagi leidis endale pika ümberluusimise järel oja kaldaserval väikese lohukese, mis oli pika ädalheinaga üle kasvanud ja kus oli natuke vett, sest lohuke oli ojaveega ühenduses. Kaevas orikas sinna lohusse endale paraja augu, mis täitus jalamaid veega, ja pööras siis end sinna põõnutama. Ulatuski vesi vanamehel peaaegu üle turja, ainult suured kõrvad ja pikk nina paistsid veest ja porist välja. Põõnutas orikas seal mõnusasti, sest paremat olemist säärase palavaga polnud enam soovida.
Kestis see orika mõnulemine seal karastavas lohus juba tükk aega, kui korraga poisid nägid, et orikas hüppas pahandades ja vingudes oma mõnusalt asemelt üles, üleni must ja porine, ning laseb üsna kiiret sõitu oja kaldalt kaugemale. Poisid jäid seda imelikku nähtust tunnistama ega saanud esiotsa kuidagi aru, miks orikas vingub ja kisendab. Seal märkasid nad korraga, et orika harjastes tolknevad mingisugused imelikud mustad tombud. Lähemale minnes olid poisid üpris üllatatud: nad nägid orika kõhu all ja tagumistel koibadel mitut keskmist vähki ripnevat, kes oma kääridega kõvasti sea harjastest kinni hoidsid. Taipasid poisid seda mõistatust: vähid ojaperve all tundsid ligidal värske liha lõhna ja olid orikale kallale tulnud. Ei usaldanudki vana orikas enam millaski oja kaldale püherdama minna.
Hullem lugu juhtus poistega vähipüügil Vanaveski maantee silla all. Silla all suurte sillakivide vahel oli alati palju vähki, sest kõige suuremad vähikuningad armastasid just seal elutseda. Ühel lõunavahel, kui poisid jälle olid silla all vähki võtmas, ise lausa alasti nagu silgud, juhtus säärane lugu, et vähk oleks poisi varsti ära poonud. Tuli see nimelt nii, et üks poistest oli kivide vahelt välja urgitsenud hiiglasuure vana vähi. Hoidis poiss ränka käärimeest seljast kinni, kuna vähk oma suurte kääridega püüdis end kuidagi aidata, mis tal muidugi korda ei läinud. Poiss kui vana vähipüüdja kunagi ei tahtnud ühe vähiga silla alt välja tulla, vaid urgitses teise käega kivide vahel edasi. Puutuski poisile teine ilmatu suur vähk kääripidi pihku, kuid too ei tahtnud kivide vahelt kuidagi välja tulla. Sirutas ja sirutas poiss kätt ikka kaugemale kivide vahele vette, otsides võimalust suurt vähki välja tõmmata. Aga vähk puges ikka sügavamale kivide vahele, tahtis end poisi käest lahti rabelda. Et seda mitte sündida lasta, sirutas poiss käe niipalju kui ulatus kaugele kivide vahele. Seejuures unustas poiss ära, et tal teises käes on vana suur vähk, kes kogu aja laiutas oma koledaid käärisid. Äkki tundis poiss, et vähk oli oma suured käärid löönud tema kõrisse kinni.
"Appi, appi!" karjus poiss äkitselt silla all hirmsas valus, sest vähi teravad käärid olid ta kurgualust läbi pigistamas. Samal hetkel laskis ta tabatava vähi lahti ja ruttas hirmsa ajuga silla alt välja, endal suur vähk kõri küljes kinni. Jalamaid jooksis teine poiss appi, ajas oma taskunoa tera vähi kääride vahele ja kangutas suure vaevaga need koledad tangid poisi kõri küljest lahti. Haav oli suur, verd tuli rohkesti, sest vana vähk oli oma suurte kääridega poisi kurgualuse naha läbi pigistanud. Muidugi paranes haav pea, kuid sellest kõneldi hiljem laialt kogu ümbruskonnas ja poisid ise ei usaldanud enam nii ettevaatamatult silla kivide alt vähki urgitseda.