UHHAA
G. Sepp

Väike Mati püüdis tiigi ääres vana kartulikorviga kalu. Tükk aega püüdis, kuni lõpuks sai kätte pisikese kuldse kogre, vaevalt väikese sõrme pikkuse. Võttis siis purgiga tiigist vett, pani kalakese purki ujuma ja püüdis edasi. Sellestsamast tiigist läks mööda Olev.

"Oi, kui tore kala sul on!" kiitis Olev. Ta kummardus purgi kohale ja imetles kuldset kalakest. "Mis sa temaga teed?"

"Võib-olla lasen ta pärast tiiki tagasi, aga võib-olla viin kassile," arutas Mati. "Mis sest pisikesest kalast muud ikka saab!"

"Nojah, oleks ta veidi suurem!" ohkas Olev ja astus edasi. Teel tuli talle vastu Mari.

"Tead sa, Mari, Mati püüdis kala, ilusa kuldse kalakese."
"Suure?" küsis Mari.

"Mitte eriti. Nii - väikese sõrme pikkuse."
"Päh, see ka mõni kala, millest rääkida!" lausus Mari põlastavalt ja läks oma teed. Olev sammus edasi. Peagi kohtas ta Antsu.

"Mati sai kala kätte," lausus Olev.
"Suure?"

"Mm… mitte väga väikese. Nii heeringasuuruse."
"Lutsu?"

"Ei tea, võib-olla ongi luts. Niisugune kuldne, hästi ilus."
"Luts muidugi," kinnitas Ants asjatundlikult. "Mida ta sellega teha kavatseb?"

"Ütles, et ehk laseb vette tagasi või viib kassile."
"Häh, sihuke mõni kalamees! Praeks parem ära!" Ja Ants läks minema. Tüki aja pärast tuli Olevile vastu Ursula.

"Kas sa tead, Mati püüdis kala!"
"Kala?"

"Jaa. Ilusa kuldse kala."
"Mis ta sellega teha kavatseb?"

"E-ei tea. V-vist praeb ära."
"Üheainsa kala?"

"Nojah," ütles Olev. "Aga see on ikka üsna suur kala."
"Kui suur?"

"Noh, nii… niisugune," sirutas Olev mõlemad käed laiali. "Ja raske. Ühe mehega juba ei tõsta."
Ursula vaatas Olevile imestunult otsa: "Nii-ii suur? Ja tema, rumal, teeb sellest prae! Keetku parem suppi. Mis kala see on?"

"Ee…haug vist. Haug, jah, päris kindlasti kohe!"
"Oi, küll sellest saaks hea uhhaa! Isegi tahaks niisugust maitsta. Aga praad - hooh!…" Ja Ursula läks edasi.

Olev jõudis raiesmikule. Seal oli kümmekond last, igaühel pisike korv käes. Lapsed korjasid maasikaid.
"Mis te neist maasikatest nopite, nendega juba kõhtu ei täida," ütles Olev. "Parem lähme uhhaad keetma!"
"Missugust uhhaad?" pärisid lapsed.

"Kalasuppi, noh! Mati püüdis kala - ilmatu suure põraka. Niisuguse, et kui tahad edasi vedada, siis lohista traktori järel."
"Noo-oo?" ajasid lapsed silmad imestusest pärani. "Ega sa viimati luiska?"

"Näe, kus uskmatud! Oleksin ma ta veel ise püüdnud… Mis asja mul luisata, kui Mati ta püüdis."

"Kus see kala siis on?"
"Heinamaal."

"Lähme vaatama!" hüüdis üks lastest. Ja kohe olid kõik valmis heinamaale jooksma.

"Oodake," ütles Olev. "See on nii suur kala, et kui temast uhhaad keeta, siis jätkub seda meile kõigile ja jääb veel ülegi. Ainult… pada oleks vaja ja lusikaid."

"Lähme siis kodunt läbi!" otsustasid lapsed. "Aga ütle, Olev, mis kala see niisugune on?"
"See on…see on…kuidas ta nüüd oligi… valaskala!"

"Valaskala!" kordasid kõik üheskoos. "Ohhoo!" Ja lapsed jooksid käratsedes külasse. Veidi aega hiljem sammus kümmekond poissi-tüdrukut tiigi poole. Kõige ees astus Olev, tema järel vedasid neli poissi tohutu suurt pada mööda maad. Siis tulid tütarlapsed, igaühel lusikas käes.

Kui nad tiigi äärde jõudsid, kükitas Mati endiselt kalda ääres ja püüdis kartulikorviga kalu. Aga rohkem polnud tal õnnestunud saada: purgis ujus ikka seesama kuldne kogreke, vaevalt väikese sõrme pikkune…

"Kus siis see…valaskala on?" nõudsid lapsed ja vaatasid otsivalt ümberringi.
"Ah see…" lahutas Olev käsi. "See sulpsatas vist vette tagasi, või võib-olla sõi kass ta ära…"