TONDILAEV
Voldemar Miller

Eks merel juhtu igasugust. Seda ka, et laev kõva, aga…

Sa oled kuulnud küll - tondilaevadest ja viirastustest, mis sõidavad ilma meesteta. Päris tühjad need jutud pole.

Me ükskord, see oli ülal Islandi taga, jäime udusse. Polnud päris ühtemoodi paks, käisid udujoomed - vahel oli nõnda tihe, et ei näinud meest oma kõrval, siis jälle läks selgemaks, vaata, et läheb kohe üle. Aga ei läinud midagi, uus joom tuli jälle.

Siis ükskord - kui jälle vagusemaks läks, näe: laev tuli udu seest välja, purjetas otse risti meie eest läbi. Siis jäi justkui seisma, keerutas kohapeal.

Meie signaliseerisime, tema ei vastanud. Näha, et asi pole õige. Kapten käskis luubi alla lasta. Mõned mehed hakkasid juba kartma: "Tondilaev!"

Ma kohe valmis minema. Läksime nelja mehega, tüürimees ka. Sõitsime laeva juurde. Oli suur vanamoeline parklaev. Pealtnäha kõik korras, vööris nimi "Bellina". Hüüdsime, keegi ei vastanud.

Üks mees jäeti alla paati hoidma, teised ronisid pardale.

Seal kõik korras, aga mitte üht hingelist, rotti ka polnud näha. Kajutites ja koides veel meeste asjad - näha: rutuga maha jäetud. Ainult läpand hais juures. Kapteni kajutis paraadülikond õliriide sees. Tüür otsis logiraamatut, aga ei leidnud.

Tahtsime trümmi ka vaadata, aga laev hakkas liikuma, pööras ümber ja…

Tüür käskis: "Mine rooli!"

Läksin. Roolikambris kõik nagu korras. Keerasin: rooliratas käib ringi, aga laev tüüri ei võta. Hüüan alla: "Ei võta rooli!"

Asi selge. Laev hakkas juba hoogu võtma. Tüür kamandas: "Mehed, paati!"

Saime just paati ja paadi küljest ära lükata, kui võttiski täis vaardi sisse.

Imelik oli vaadata: meie all tuult peaaegu polnudki, aga temal purjed tuult täis, just nagu oleks keegi masti kaapinud ja tuult vilistanud.

Saime veel oma laeva juurde, nägime: tondilaev kihutas täie hooga edasi ja kadus udu sisse. Tuli jälle nõnda paks udu, et kui oleks kauemaks jäänud, poleks oma laeva enam üles leidnud. Laev puhus küll udupasunat.

Andis palju arutada, et kuidas ja miks. Üks mees meil, Ossu nimi, ei teagi kust maalt, kindel: "Sajajalgne, mis muud!" Rääkis niisuguse loo:

Nad sõitnud ükskord sajajalgsele selga. See vihastanud, haaranud reelingust kinni, ja pardale ronima. Nad pääsenud veel nõnda, et pootsman - see ta ise - kange mees, no - kitsenud parajasti tekil midagi teha, kirves käes. Niipea kui näinud, et sajajalgne reelingust kinni ja pardale ronimas, kohe sellel üks , siis teine jalg otsast ära. Lasknudki siis saja - jalgne lahti ja läinud mulinal põhja.

Ütles veel, et see teada, mis oleks teinud, kui oleks pardale pääsenud… Ta ajab haarme iga prao vahelt sisse, ja kelle kätte saab, ei sellel pääsemist ole.

Ma… ei tea, kas see just nõnda oli. Ta oli jutumees, need panevad vahel juurde, mõtlevad mõnikord välja ka. Aga hirmus elukas see sajajalgne küll.

Ainult kõht ja suur suu ning suured vibajad jalad, mõni paar sülda pikad. Pole neid nii palju midagi, ainult kaheksa ongi, aga need vibavad nõnda, et justkui oleksid kõik kohad jalgu ja haarmeid täis.

Need haarmed… kui kinni saab, lahti ei lase. Mässib vaaskalagi sisse ja kägistab ära. Seda ma pildilt - ise pole näinud. Aga haiga, seda küll.

Nad haiga püüavad - söövad - üksteist. Kui hai on kärmem ja saab enne limuse keha kallale, siis tema võit. Jõuab sajajalgne haarmed enne ümber hai mässida, siis mees ise teise toit.

Seda nähtud küll.

Aga sellest laevast. - Ma olen arvanud, et see võis rohkem nõnda olla kui meie laevaga, siis kui sakslane Esimese maailmasõja ajal mehed laevalt maha võttis. Kui siis poleks põhja lastud, oleks meie laev ka nõnda hulkuma läinud. Ta küll raudlaev, kaua poleks kestnud.

Aga see - vana kõva puulaev - viirastab ei tea kui kaua veel. Siis - pärast saime teada - oli ju nelikümmend kolm aastat, kui kaduma jäi.

Imelikku pole midagi; ainult et ei tea, kuidas need purjed tal nii kaua vastu pidasid.