SUURE SÄGA LUGU Mööda järvepõhja liikus mingite asjatoimetuste pärast priske vihmauss, ettevõtlik ja heatujuline, nagu ta tavaliselt oli. Lihtsalt kahju, et tema käik armetul kombel pooleli jäi. Sealsamas tegi keegi: "Amps!" ja selle väikese väleda ampsuga oligi vihmauss viidika kõhtu kadunud. Vihmausside ükskõiksus ümbritseva looduse vastu on üldiselt tuntud. Järvepõhja värve ja veetaimede ilu ei osanud ta põrmugi taga igatseda. Sõrmepikkusel viidikal ei olnud oma maitsvast suutäiest kuigi kaua rõõmu, sest kas sellelsamal hetkel või natuke hiljem langes ta saagiks endast veidi suuremale kalale, pungissilmsele kiisale. Kui jutuga vihmaussi juurde tagasi tulla, siis oli tema sel moel juba kahes kõhus, aga muidugi ei muutnud see asjaolu tema seisukorda ei paremaks ega ka halvemaks. On väga kahetsusväärne, kui sind nii-öelda otse toidulaua juurest eemale kistakse. Just niiviisi juhtus kiisaga ja just niimoodi jõudis kiisk veel mõelda, enne kui ringiuitav ahven teda märgates suu pärani ajas. Kas ka ahven midagi mõtelda jõudis, enne kui ta kurja ja apla haugi küüsi, täpsemalt öeldes muidugi kõhtu sattus, seda ei tea. Haug igatahes jäi loiult ja laisalt oma kõhutäiest mõnu tundma ja vaevalt tema sellel hetkel millestki üldse mõtles, sest täie kõhuga on mõtlemisvõime väga väike. Et haug oli igasuguse valvsuse kaotanud, siis pistis igivana rippuvate vuntsidega säga ta mingi vaevata põske. Sägal oli nüüd kõhus üks… kaks… kolm… neli kala ja rammus vihmauss veel peale selle, ometi liigutas ta maialt vuntsi ja torises: "Haug oli ju päris korralik purikas, aga ühest priskest vihmaussist ma ka ära ei ütleks." Vihmaussi jagu on suure säga suures kõhus alati ruumi, selles võib kindel olla. Vihmauss kuulis ennast nimetatavat ja kuulutas tähtsalt: "Mina olen siin!" "Kus?" pungitas säga silmi. "Viidika kõhus." "Ah nii, või viidika kõhus! Ja mis minul sellest kasu peaks olema?" pahandas säga, kes ei võinud enda narrimist kannatada. "Sellest pole isegi minul endal kasu, sest mina olen jälle kiisa kõhus," vabandas viidikas. "Ja mina ahvena kõhus," lisas kiisk. "Mina haugi kõhus," ei jäänud ahvenas võlgu. Ainult haug ei võtnud vaevaks suud avada, pealegi oli sägal tema asukoht kindlasti teada. Kui see kõhurääkimise seanss oli lõppenud, sai säga väga pahaseks, et ta ilma enda teadmata oli sellise koguse maitsvat toitu alla kugistanud. "Kui ma oleksin eraldi söönud vihmaussi ja vihmaussi järel haugi, siis oleks mul kõht korralikult täis. Ja teil endal oleks ka lõbusam," lisas ta pilkavalt. "Meil on niigi lõbus," torkas haug niisama pilkavalt. Kõhus olevate kaladega ei olnud muidugi enam mõtet riielda, aga nendel kaladel, kes veel järves ringi liikusid, keelas säga üksteise jahtimise ära, et enam sellist rumalat eksitust ei juhtuks. Et säga oli järve valitseja ja kõigist suurem, siis ei julgenud keegi tema keelust üle astuda. Kalad nälgisid kohutavalt ja jäid nii kõhnaks, et kui säga jahiretkele läks, mõtles ta neid kohates põlastavalt: "Selle kondipuruga ma küll oma suulage vigastama ei hakka. Ootan, kuni mõni rasvasem suutäis tuleb." Aga rasvaseid suutäisi ei paistnud kuskilt tulevat. Säga imestas, et järves enam mingit liikumist ei ole, ega tulnud selle pealegi, et kalad suurest nälgimisest läbipaistvaks muutunud. Ta oleks veel rohkem imestanud, kui oleks teadnud, et ka tema ise tasapisi ikka rohkem hakkab läbi paistma, kui ta jõiuetuna ja söömata järvepõhjas lamab. Kui säga aja jooksul täiesti nähtamatuks oli nälginud, rõõmustasid teised kalad väga, et nad tema valitsuse alt pääsenud olid. Vilkalt hakkasid nad nüüd oma vana kombe kohaselt jälle jahti pidama ja kosusid kiiresti. Ainult suurt säga ei juhtunud enam keegi selles järves nägema. |