Ujus suures meres silk
piki kauneid vetesaale.
"Naljaviluks," mõtleb silk,
"kuluks ükskord minna maale.

Hulkuma peaks mööda ilma."
Nii ta mõtles ilmastilma.
Ja siis jäigi võrgusilma.
Kinni püütud oli silk
silmapilk.

Silk, silk,
naljatilk,
jäi sust maha koduvesi.
Meie memm su hõbedast
selga kaevu ääres pesi.

Soola peale siputas,
nõrguma siis riputas
jahedasse aidahütti.
Pärast seda pandi pütti…

Täheke nr. 8 / 1975