SANITAARINSPEKTOR Suvel sõitsid Sass ja Jass ema poolt vanaisale külla. Vanaisa elab saarel. Sinna sõidetakse laevaga, ja lennukiga saab ka. Vanaisa on kalur, onu on kalur, onunaine töötab kalakombinaadis, onupoeg Viktor tahab ka kaluriks saada ja Viktori õde Riina, alles nelja-aastane, kipub emaga kombinaati kaasa. Naljakas küll - kõik inimesed on kalaga ametis. Aga saarel on ilus ja huvitav. Lage pehme muruga õu, õue all meri, kivid ja paadid. Saare lastega sai õues, kivisel rannal ja vees igasuguseid mänge mängitud, paadiga sõitmas käidud ja vanaisale abiks oldud õngekaste klaarimas. Kõik oli uudne ja teistmoodi kui suurel maal. Eriti see, et suured valged linnud lendasid päevad läbi vee ja maa kohal. Mõnikord tulid parves õuelegi ja kisasid üksteise võidu. “Vanaisa, miks need linnud siin lendavad kogu aeg?” tahtis Sass teada. “Koristavad randa ja … vaatavad, et midagi vedelemas ei ole.” “Mis seal ikka saab vedelemas olla,” arvas Jass. “Või veel! Tuul ajab ja laine kannab uimaseks löödud kalapoegi kaldale, väikesi vähke jääb kuivale. Nemad korjavad ära.” Taat pistis uiga läbi võrgusilma, tõmbas niidile sõlme peale ja jätkas: “Igal pool on korrahoidjaid. Lähete metsa, siiasamasse männikusse - seal on sipelgad. Kõik putukad ja mutukad kannavad pessa. Vee ääres on kajakad - pruunipäised naerukajakad ehk karrid. Nemad on tõelised rannasanitarid. Mitte midagi ei jäta tähele panemata!” Vaat kus uudis, või sanitarid! Koolis on sanitaarpost, kes kontrollib, kas käed, kael puhtad ja klass tuulutatud. Siis rannas ka sanitaarkontroll. Vanaisa tõusis järilt, laskis pilgul üle õue käia ning lisas: “Jaa-jah! Loodus armastab puhtust ja korda. Ega ole nii nagu inimeselastel - asjad ühtejärge pilla - palla.” Selle jutu peale poisid vaatasid, mis on inimeselastel pilla - palla. Mänguautod seisid keset õue, isekallutaja kummuli kallutatud ja kõige suurem masin, millesse võis sisse istuda, risti aida teeraja peal; kõik kaubad, lett, riiulid ja muu kraam, mis poemängu juures tarvis, riknes juba mitu päeva lageda taeva all; trepi peale oli keegi laaste lõiganud ja sinna jätnudki. Ega niimoodi ilus küll olnud. Viimati ka sellepärast kajakad nii valjusti õue kohal kisasid? “Vanaisa! Vaata, ühel sanitaril on rõngas jala ümber,” nägi Jass. “Ju see on mõni ülemus. Järelevaataja või inspektor,” muigas taat habemesse. “Ätt narrib. Rõnga panid hoopis koolipoisid kajakale jalga, kui ta alles poeg oli!” vaidles Viktor. Aga rõngaga kajaka tundsid lapsed nüüd alati ära. Kord istus ta katuseharjal ja vaatas, et põrsas toitu künast maha ei aja, et Muri kausi tühjaks sööb ja kui vanaema rannas kalu puhastas, korjas järelt iga soomuseraasu üles. Alati, kui nägi, et midagi on maha jäetud, pistis kurguhäälega karritama, nii et terve parv suguvendi talle appi tuli korda looma. Sellepärast teda hakatigi inspektoriks hüüdma. “Inspektor lendas väravaposti otsa!” nägi Jass aknast. Väljast kostis kajakate kisa. “Viimati on jälle midagi korrast ära?” jooksid poisid trepile. Seekord taplesid karrid kanade ja kukega, kes olid oma söögilaua lagasse jätnud. Laste mänguasjad olid ilusasti omal kohal ja õu puhas.
Täheke nr. 8 / 1968 |