ROHUKONN

Kõige huvitavam on konna näha kevadel, sest siis on tiikides ja järvedes ja kraavides konnakontserdid. Need on niisugused kontserdid, kuhu pole vaja piletit osta. Aga laulu lüüakse seal ikka kõvasti. Konnadel on kudemisaeg. Isakonn hoiab emakonnal esimeste jalgadega kõvasti ümbert kinni ja nii nad paarikaupa ringi ujuvad. Siis muneb emakonn vette palju väikesi mune ja isakonn laseb munadele oma seemet peale. Nüüd on konnakudu vees ja pidu läbi. Suured konnad elavad oma elu edasi, aga igas munas hakkab sooja päikese käes kasvama väike konn. Algul on ta ainult musta täpi suurune, aga paari nädala pärast tuleb munast välja pisike loom, kes pole üldse konna moodi: tal on suur pea ja saba ning jalgu tal ei ole. See on konnakulles ja ta hingab vees lõpustega nagu kala. Varsti kasvavad kullesele jalad alla ja saba jääb järjest lühemaks. Lõpuks ronib kaldale väike konn ja tema on juba päris konna moodi. Konnad on head hüppajad ja ujujad. Aga putukaid ja pisikesi usse nad taga ei aja. Hoopis istuvad paigal ja ootavad, millal magus suutäis ise lähemale tuleb. Siis limpsab konn äkitselt oma pika keelega ja mõni kärbes või sääsk jääb keele nagu kärbsepaberi külge kinni. Nüüd tuleb ainult neelata. Eestis on rohukonn kõige tavalisem. Aga meil elavad ka roheline veekonn ja rabakonn ja järvekonn ja teised. Üldse on meil könni vähemaks jäänud. Seepärast et puhast vett on vähemaks jäänud. Ja sellest on kahju, sest konnad on kasulikud loomad, kui nad putukaid hävitavad. Ja sellest on ka kahju, kui linnalaps pole konnakontserti kuulnud.

 

KÄRNKONN

Kärnkonn on teistest konnadest suurem ja aeglasem ja teda on vähem näha ka, sest ta elab ööelu. Tema keha on üleni tüükaline, justkui kärnas, ja seepärast ei peeta teda eriti ilusaks. Vastupidi, kärnkonn olevat lausa kole, pealegi väga mürgine ja mis vead tal kõik veel olevat. See pole küll jutt ega midagi. Kärnkonn on tavaline meeldiv loomake, kes oskab ilusasti silma vaadata ja sööb kahjulikke putukaid ja kahjulikke tigusid. Kui sul on oma peenramaa, siis tuleks selle valvuriks küll kärn-konn muretseda. Muidu on ta konn nagu konn ikka, ainult et kehvem hüppaja ning elab rohkem kuival maal. Kevadel laseb aga emakärnkonngi oma munad vette. Rohukonna munad on kõik ühes tükis koos nagu sült või teraline kohupiim, aga kärnkonna munad on üksteise otsas ketis ja ripuvad vee-taimede vahel nagu pärlikeed.

 

VESILIK ehk TRIITON

Seda päriskonnade sugulast on vist küll vähesed näinud, aga ta on meil täiesti olemas ja elab madalas kraavi- või tiigivees. Vesilikul jääb saba kogu eluks alles ja seepärast on ta rohkem sisaliku moodi. Kevadel on isavesilikud uhke harjaga ja kaklevad siis omavahel, nii et vesi keeb. Aga sügisekülmadega ronivad nad puujuurikate alla või muudesse varjulistesse paikadesse ja jäävad sinna kogu talveks.

Koostas Risto Uustal Rein Saluri raamatu Konnad & Maod baasil