PISUT KALATEADUST
On mitmesuguseid kalu. On mitmesuguseid helisid. Ja tähelepanelik kalastaja märkab alati, missugused helid kalu eemale peletavad ja missugused juurde meelitavad. Ollakse arvamisel, et vette visatud kivi hirmutab kalad eemale. Kuid see on ainult osaliselt õige. Sulpsatuse piirkonnast lahkuvad ainult ettevaatlikud rahulikku elu armastavad säinad ja latikad. Kuid niisugusele veendunud murdjale nagu näiteks haug avaldab kivi kukkumisest tekkinud heli vastupidist mõju: see meelitab juurde hambulise sündmustesõbra. Veskirattalt langeva vee müra peaks vaikselt ja sujuvalt liikuva veega harjunud kalu kohutama. Kuid mitte kuskil mujal ei leia kõige mitmekesisemate kalade suuremat kogunemist kui veski veekukkumise või veejõujaama paisu all. Ning kalastaja tuuralöögid vastu jääd meelitavad kindlasti jääaugu juurde niisuguse kõigile tuntud kala nagu ogauimeline kaunitar - ahven. Kalastajate hulgas esineb osavaid nupumehi, kes oskavad sisisevat heli teha, mis arusaamatult avaldab mõju jõepõhja asukale - lutsule. Nad võivad lameda peaga laiskvorsti vee pinnale kutsuda, sundides teda välja ronima armsa, koduse ramba alt. Ning nüüd jälgige pisut vilunud kalastaja, latikaõngitseja käitumist. Kõrvalt vaadates ei ole see kalapüük, vaid otse püha talitus. Ta kardab isegi köhatada valjusti ja kui ütlebki naabrile sõnakese, siis ainult sosinal. Ja tal on täielik õigus, sest ta on tegelikult näinud, et latikas suhtub eemalt tulevatesse helidesse umbusklikult. Enamikul kaladel on suurepärane nägemine. See tähendab, et isegi liikumata seisev kala näeb väga palju oma ümbrusest. Suvel võib tuuletu ilmaga kõrgel kaldal tiheda rohu sisse vaikselt peitununa jälgida latikate kentsakat mängu või suure turva väärikat jalutamist, kuid niipea kui inimene tõuseb püsti, on kalad otsekohe kadunud. Kuid on veelgi huvitavamaid nähtusi. Asjata püüab kalastaja ilma end varjamata lagedal kaldal suuremat kala õngega kätte saada, aga niipea kui ta üle põlve vette astub, võib ta edu saavutada. Kalad näevad küll vees seisvat inimest, kuid ei karda teda. Talvehakul on esimese läbipaistva õhukese jää ajal kasutu madalas vees maskeerimatult kalu püüda. Kui aga laotada mantel jääle ja asetuda sellele, algab kohe edukas püük, muidugi kui lähedal liigub kalaparv. Kala eristab väga hästi nii värve kui ka esemete piirjooni, olgu need vees või kaldal. Kirevalt või eredavärviliselt rõivastatud kalastaja peletab kahtlemata kalu eemale nagu hernehirmutis linde. Ja kas on teile teada, et kala saab suurepäraselt aru geomeetriast, eristades kuupi püramiidist, ruutu kolmnurgast ja isegi ringi ovaalist? Kaladel on oma lemmikvärvid. Uudishimulik viidikas tonksab ninaga veepinnal ujuvat tumedat laastukest, kuid ei mõtlegi valge eseme juurde ujuda. See on ju seletatav, sest kärbse värvus on tume. Suvel eelistavad latikas ja särg ilmselt rohelist värvi. Ja see on arusaadav: veetaimedel pole viimane koht nende toidus. Samal ajal on arusaamatu niisuguste kalade nagu säina, turva ja eriti ahvena huvi punase värvi vastu. On olnud juhuseid õngitseda ahvenaid palja konksuga, millele punane niit oli ümber mähitud. Miljonite aastate vältel on kaladel tekkinud värvus, mis aitab neil maskeeruda. Olete kahtlemata märganud, et enamikul kaladel on tume selg ja hele kõhualune. Ja see pole asjata nii: kala tumedat selga on tumeda põhja taustal raske märgata, kuna hele kõht on reflektoriks, mis peegeldab veealuse riigi sügavusse tungivaid valguskiiri. See tähendab, et röövkala ei märka alati temast üleujuvat saaki. Kuid see ei ole ka veel kõik. Olenevalt veekogu põhja värvitoonist ja muudest tingimustest on kõikumised ühe liigi kalade värvuses üsna tunduvad. Tumedast rabajärvest ei leia heledat kokre, ning haug sarnaneb seal lühikese musta söetukiga. Aga heledas kiirevoolulises jões on haug juba helekollane. Enamik kalu tajub hästi ka lõhna, see tähendab, et neil on tihedas seoses olevad haistmis- ja maitsmiselundid. Kala haistmismeelt kasutades tarvitavad kalastajad aroomiliste maitseainetega vürtsitatud õngesöötasid. On kohane märkida, et enamik kalu ei hooli vanast, hapuks läinud ja roiskunud söödast, kuid tunneb arusaamatut tungi ... mädanenud juustu vastu. Kaladel on veel üks tähelepanuväärne omadus. Neil on eriline elund, mida nimetatakse küljejooneks. Selle osatähtsus kalade elus on ääretult suur. Küljejoone elundi kaudu saab kala teada hädaohu lähenemisest ja see elund on suurepäraseks teejuhiks elussaagi otsimisel. |