PÄRLIKARP

Kas sa suvel jões suplesid? Kas siis läbi selge vee nägid põhjaliival lamamas jõekarpi? Teadagi - see on limus! Ta on teo moodi loom, kuid elab ainult vees ja asub üleni karbipoolmete vahel. Oled sa kaldalt leitud karbipoolmetega mänginud? Eks ole karp seestpoolt kaetud sileda, vikerkaarevärvides helkleva pärlmutriga!

Aga kui puudutad jõepõhjas asuvat karpi, tõmbuvad selle poolmed otsekohe tihedasti kokku. Nii kaitseb limus ennast vaenlaste eest. Vahel juhtub, et veevool viib karpi liivatera. Limusele ei ole see meeltmööda. Ta katab kõditava liivatera pärlmutrikihiga. Ja nii tekib aja jooksul karpi ümmargune või pirnikujuline pärl.

Eesti jõgede limusekarbist- ebapärlikarbist- võib haruharva leida pärlitaolisi moodustisi. Kui sa terve eluaeg muud ei teekski, kui aina avaksid jõekarpe, leiaksid ehk ainult paar pärlitera. Aga need on tillukesed ja lähevad kergesti katki. Õhukesed ja haprad on ka pärlmutrist karbipoolmed.

Tõeliste pärlikarpide elupaik on hoopis kaugetes soojades meredes. Pärlipüüdjad sukelduvad sügavale merepõhja, otsivad sealt limusekarpe ja toovad need päevavalgele. Jaapanis on pärlipüüdjateks naised, kes enne sukeldumist uurivad hoolega merepõhja ja alles siis sukelduvad. Merepõhja vaatlemiseks on erilised tünnid, mille põhi on klaasist. Läbi selle klaasi näeb hästi merepõhjas asuvaid limusekarpe. Vaadist kinni hoides on ka mõnus vee peal puhata.

Pärlikarbis elutseva limuse kehale on kasvanud roosalt helkivad pärlid. Kuid karpidest leitakse ka piimvalgeid, sinisevarjundilisi, hõbehelgilisi ja koguni läikivmusti pärleid. Imeilusatest pärlitest tehakse kaelakeesid, kõrvarõngaid ja muid hinnalisi ehteid. Meredes elunevate limuste karbid on hästi suured, paksude ja tugevate seintega. Karpide kõikides värvitoonides küütlevast pärlmutrist valmistatakse kalleid nööpe ja iluasju.

Täheke, 1971/ 12.