MILLEGA KALAMEES KALA PÜÜAB?
Tõnu Talvar

Kala püütakse ja süüakse maailmas palju. Kui umbes sada aastat tagasi piisas inimkonnale kahest miljonist tonnist, siis nüüd jääb väheks juba kaheksakümnest miljonist tonnist kalast. Kõige rohkem mereande näeb jaapanlaste laual, teisel kohal kala söömises oleme meie.

Moodsad laevad suudavad kala kätte saada kuni kahe kilomeetri sügavusest. Kalaparvede otsimiseks on laevadel aparaadid, mille ekraanile ilmub värvipilt nagu televiisoris. Sellelt on näha, kuhu traal liigub, kas ta on parajalt lahti ning ega kaladel olegi siis mujale kui võrku ujuda.

Mõnigi laeval paiknev kalatöötlemistehas suudab teha rohkem konserve kui kaldal asuvad kombinaadid. Sellises ujuvas, paarsada meetrit pikas tehases töötab mitusada inimest. Ligi kolmveerand meie maal valmistatavatest konservidest tehakse laevadel.

Kalakombinaatidesse on ilmunud robotid. Need oskavad raame suitsutusahjudesse asetada, valmistada kalast sardelle ja viinereid, merevähiliha ning muud suupärast. Kindlasti oled merevähiliha maitstagi saanud, sest seda toodetakse meie vabariigis. Pakendi peal on huvitav nimi - "Makra".

Kalurid mitte ainult ei püüa, vaid ka kasvatavad kalu. Inimese hoole all merre asetatud sumpades, järves, jões, tiigis, veehoidlas, kanalis, elektrijaama jahutusveebasseinis või riisi - põllul kasvatatud kala on koguni maitsvam ja toitvam kui looduslikes tingimustes kasvanu. Enam ei tule kaladel leppida juhusliku palaga ning näiteks karpkalal pole pärast puhta vee ja põhjaga basseinis kasvamist mudamaitset.

Kalu kasvatatakse ka katuse all, basseinides. Nii tehakse näiteks Lätimaal. Ruumis on alati ühtlane temperatuur ja vesi parajalt soe, ka pole siin röövkalu kimbutamas. Kala kasvab poole aastaga pannisuuruseks. Nõnda on kalastki saanud farmielanik. Kui kõht tühjaks läheb, on kalal vaja ainult sööda jagaja lülitit tonksata ning paras toiduports on käes.