MIKS KALA BUSSIGA EI SÕIDA
Artur Kivistik

Hüppas kord punnsilm kala merest välja, et vaadata, kuidas maa peal elatakse. Tuli merest välja ja istus bussi. Poolel teel astus kontrolör peale ja küsis ka kalalt piletit.

"Mis asi see on?" imestas kala.
"Ärge tehke nalja," ütles kontrolör, "igaüks teab, mis pilet on."
"Mina küll ei tea," tunnistas kala. "Meil meres ei ole pileteid."
"Kui teil pole piletit, siis makske trahvi. Üks rubla."

"Mis see trahv on?" imestas kala jälle.
"Jätke naljatamine!" sai kontrolör kurjaks. "Kuidas teie nimi on?"
"Mind kutsutakse kalaks," ütles kala.
"Kus te elate?"

"Ikka Balti meres, kus mujal," ütles kala.
"Palun esitage oma dokumendid!"
"Millised dokumendid?!"
"Pass või töötõend, kust oleks näha, et te olete kala ja elate Balti meres," selgitas kontrolör.

"Aga te vaadake mind," ütles kala. "See on ju silmaga näha, et ma kala olen."
"Ei ma näe midagi," ütles kontrolör. "Igaüks võib öelda, et ta kala on. Palun dokument!"
"Mul ei ole dokumenti," tunnistas kala.
"Nõndaks," ütles kontrolör. "Teil ei ole piletit, raha ega dokumenti. Kes te selline olete?"

"Kala olen," ütles kala.
"Pole te mingi kala," ütles kontrolör. "Olete hoopid üks jänes, vaat kes te olete." Kala kohkus hirmsasti ära. Kuidas ta siis nüüd niimoodi jäneseks sai? Kogu elu oli kala ja nüüd korraga - jänes!

Buss jõudis parajasti peatusse ja jäi seisma. Jänes, ei, kala ikka, hüppas bussist välja ja püüdles mere poole tagasi. Oli hea libe tee ja kala jõudis kähku merre. Sulpsas vette, liigutas uimi ja ujus vilkalt avamere suunas.

"Imelikud need inimesed," mõtles ta. "Kõik on neil nii segamini, et nad kalastki teevad jänese. Ei lähe ma enam kunagi bussiga sõitma." Nii ta vist tegigi. Mina küll pole enam ühtegi kala bussis näinud, kuigi ma sõidan bussiga iga päev, vahel isegi mitu korda päevas.

Täheke nr. 9 / 1977