MEREPÕHJAS
Eino Sepp


Tuulelõvi, lõuad vahus,

ründab lainerivisid.

Pärlikarp, kes istub rahus

keset põhjakivisid,

naudib loodust, hindab ilu.

Karbipoolte vahele

on ta jätnud vaatepilu.

Kala segab vahele.

"Minul oleks tõesti häbi,"

hakkab naabrit pilkama,

"paigal seista päevad läbi.

Elama peab vilkana."

"Jäta!" ühmab selle peale

ilma näinud hiidkilpkonn.

"Pärlikarbist tihtipeale

kalleid pärleid leitud on.

Minu kilbil valguskiired

eales nii ei värele…

Kalad on küll vilkad, kiired.

Mis jääb neistki järele?"