MILLIMALLIKAS
Eno Raud

Ilusate ilmadega käisid Piret ja Eve peaaegu iga päev mere ääres. Nad võtsid seal päikest ja suplesid ja mängisid… Nad ei tulnud isegi mitte koju lõunale, vaid sõid sealsamas mere ääres kodunt kaasa võetud võileibu ja jõid morssi peale. Ning kui nad siis õhtul lõpuks kodu poole sammusid, oli nende meeleolu nii rõõmus, et nad valju ja heleda häälega laulsid. Ühel õhtul astus aga Piret veel eriti rõõmsalt õueväravast sisse.

"Kas tead, isa!" hüüdis ta. "Nüüd on ka minul elusolend, kelle eest ma saan hoolitseda!"

Tegin suured silmad. Ma teadsin küll, et Piret endale juba ammu koera või vähemalt kassi igatseb. Ainult et talvel me ju elame linnas ja seal ei ole loomade pidamiseks mõistlikku võimalust. Aga mis see praegune jutt siis pidi tähendama?

"Mis elusolendist sa räägid?" küsisin ma murelikult.

Piret tuli minu juurde ja näitas mulle klaaspurki, mida ta käes hoidis. Purk oli vett täis, vees aga liigutas ennast oranz millimallikas.

"Ta nimi on Vete," ütles Piret. "Kas sa tead, isa, mida millimallikad söövad? Ega nad vist riisi taha?"

Ka mina arvasin, et ega millimallikad vist riisist eriti hooli.

"No mis siis ikka," arvas Piret. "Ma hakkan tal iga päev merevett vahetama. Merevees on kindlasti midagi, mis talle maitseb."

Selle plaani kiitsin ma heaks ja nii hakkaski Piret igal hommikul purgiga merest värsket vett tooma. Enne tõi perele piima ja siis tõi Vetele vett. Kuigi mereavarustest eemaldatud, näis millimallikas ennast ka klaaspurgis enam-vähem talutavalt tundvat ning Piret vahtis teda kogu aeg. Muide, ka Eva oli endale merest millimallika toonud. See oli sinakashall ja selle nimi oli Milli. Kui tüdrukud teineteisel külas käisid, siis võtsid nad mõnikord ka oma millimallika kaasa, just niisamuti, nagu koeraomanikud tavatsevad koeri külla kaasa võtta.

Kuid siis ühel päeval juhtus õnnetus. Vete ei liigitanud enam. Ta oli surnud. Piret nuttis küll, kuid ei suutnud ka pisarad millimallikat ellu äratada.

"Iga elusolend peab ikka oma keskkonda jääma," arvas ema. Ning muidugi oli tal õigus.

Täheke nr. 7 / 1981