MAJA JÕE KALDAL
Ühel kevadpäeval võttis Muraste kooli buss II klassi lapsed peale ja hakkas veerema. Kuhu? Keila - Joa kalakasvatusmaja poole. Väga huvitav on teada saada,
millega kodukandis tegeldakse. Nii. Keila juga paistab. Pahinal paiskub jõgi kõrgest
astangust alla. Siin ongi sõidu siht - valge hoone kaldapervel. “Tere, onu Ranniku! Tulime vaatama, kuidas te kalu kasvatate.” “Siis peame jutuga sügisest alustama. Sügisel tuleb kiirevoolulistesse jõgedesse kudema meie kalade kuningas lõhe. Osa lõhesid satub kalurite püünistesse. Emakaladel lüpstakse välja mari, isakaladel niisk. Kui nüüd niiska marja hulka segada, öeldakse selle kohta - viljastamine. Pärast niisugust viljastamist pannaksegi mari kalakasvatusmajja.” “Kes marjateradest kalapojad välja haub?” “Eks ikka voolav vesi. Näete, siin tsementpõrandaga jahedas ruumis on pikad vannid. Vannides on restid. Restidel on lõhemari. Et haudumine nii läheks nagu vaja, peab vesi terve pika talve külm ja värske olema.” “Millal kalamaimud kooruma hakkavad?” “Siis kui kevadel vee temperatuur tõuseb seitsme kraadini. See on umbes nädal aega pärast jääminekut. Marjaterad restipiludest läbi ei mahu, koorunud kalamaimud aga küll. Ja nii nad siis sulpsatavadki vanni põhja. Muide, neil maimudel ehk, nagu meie ütleme, vastsetel on algul suur rebukott kõhu all. See on nagu moonakott, mis esimesteks elupäevadeks looduse poolt kaasa antud.” “Kui kauaks lõhemaimud kalakasvatusmajja jäävad?” “Kõige rohkem neljakümneks päevaks. Osa maimudest viime siis siia lähedale tiikidesse. Neid toidame sügiseni. Aga enamik lõhepojakesi alustab iseseisvat elu. Laseme nad lahti Põhja - Eesti kiirevoolulistesse jõgedesse. Seal elavad noored lõhed paar aastat. Siis minnakse kaugele merereisile. Meres hakkab noor kala kiiresti kasvama. Ja kui on suureks - suureks kasvanud, tuleb lõhe tagasi just sinna jõkke, kust ta merre rändas.”
Täheke nr. 5 / 1967 |