KORALLSAARE TEKKIMINE
Elas kord maailmas saar. Isegi mitte saar, vaid niisama - väike saareke, emakese Maa kõigist poegadest kõige pisem. Merepinnale ulatus ainult veealuse mäe tipp, ja oligi kõik. Saarekesel oli kurb meel, et ta nii väike on, et emake Maa tema eest ei hoolitse, teda sugugi suuremaks ei kasvata. Saareke palus Maad, et see teda kõrgemale tõstaks ja suuremaks teeks, nii et tema pinnal rohi haljendama ja puud kasvama hakkaksid ning inimesed sinna elama asuksid. Ent Maa ei vastanud. Endiselt kõrvetas päike paljaid kaljusid, endiselt piitsutasid saarekest tuuled ja peksid rasked lained. Ühtki elavat olevust ei asunud saarel ega võinudki asuda. Saarekesel hakkas väga igav. Ei tea, kui kaua ta üksinduses vaevles, aga ükskord tärkas tema kivises peas kaval mõte. “Ahaa” taipas saar, “tean, kuidas emakest Maad alt vedada! Kui ta ei taha mind suureks teha, saan läbi ka ilma temata!” Ning ta kutsus appi korallid. “Miks mitte aidata!” otsustasid korallid. “Meil ükskõik kus, me kasvame, kui aga meri on soe ja vesi madal.” Nad asusid mäe veealustele nõlvadele ümber saare ja hakkasid kasvama. Piirasid aja jooksul saare tiheda rõngana, tõusid kuni veepinnani. “Kõrgemale ära nõua, me ei saa,” ütlesid nad. “Õhk on meie surm!” “Aitäh sellegi eest,” vastas saar. “Nüüd on mu ümber madalik, lained ei peksa enam nii tugevasti. Kõige meeldivam on aga see, et minu ümber tekkis elu. Olete küll vaikivad naabrid, kuid ega meie, saared, ka jutumeeste kilda kuulu.” Varsti lendasid saarele kajakad ja hakkasid madalikul kalu püüdma; kivide vahele asusid krabid. Kõik oleks hästi olnud, kuid emake Maa sai teada, kuidas tema noorim poeg omavolitseb, vihastus ja otsustas poja karistuseks vee alla peita. Ta käskis mäel alla vajuda. Mis parata! Saar jättis korallidega hüvasti ja mägi hakkas aeglaselt vajuma. Vajub järjest madalamale see veealune mägi, temaga koos aga ka terve korallikoloonia. Kuid polüüpidele see ei meeldinud, nemad ei tahtnud võitluseta alla anda. Pidasid omavahel nõu ja hakkasid kõigest jõust ülespoole kasvama. Mäed, nagu teada, ei kiirusta. Vajub mägi ühe sentimeetri võrra, kasvatavad korallid oma koloonia tipus otsekohe selle sentimeetri juurde. Korallid aga kasvasid nõnda edasi, et jäid alati samasse sügavusse - kõigest mõne meetri võrra veepinnast allapoole. Aeg veeres. Ja ükskord meenus Maale tema sõnakuulmatu poeg: “Kas ma ei lasknud tal ehk liiga sügavale vajuda? Kas ma ei karistanud rumalukest liiga rängalt?” Kahju hakkas tal pojast ning ta käskis veealusel mäel pisut kerkida. Kuid ainult nii, et poeg enam nina veest välja ei pistaks. Mägi tõusis kiirustamata nii palju, kui oli kästud, ei pannud aga pimedast peast tähelegi, mäherdused reisijad ta sellega üles maapinnale viis. Ja kui taipas, oli hilja: uus saar oli juba kaardile kantud. Mõistagi sai Maa kole vihaseks. Saatis uue saare kallale tormid. Sööstsid siis lained rannale ning madalikule - ja muudkui neid purustama. Tegid kaldaäärsed kivid liivaks. Ei andnud armu ka korallide veealustele ehitustele - murdsid nende küljest terveid kamakaid lahti. Kuid polnud nii lihtne polüüpidest jagu saada. Lainete vastu saatsid nad miljardilise armee. Tee nendega mis tahes, nemad aina kasvavad ja kasvavad. Tormid lõhuvad korallikolooniaid, kuid lõhutud kohale kasvavad uued korallid. Lahtimurtud tükid aga veerevad sügavatesse kohtadesse ja seega tõuseb merepõhi saare ümber kõrgemale. Ja näe, sealgi asuvad korallid tegevusse. Siiski oli saarel ka raskeid päevi. Väga tugevate tormide ajal lained aina veeresid temast üle, uhtsid kõik elusa minema. Murdsid isegi puid. Ja siis tulid appi inimesed. Nad olid otsustanud saarele elama asuda. Inimesed ehitasid endale onnid, kasvatasid endale juurvilja. Ükskord tuli äkki torm ja tegi kõik maatasa. Kuid ellujäänud ei põgenenud oma saarelt. Nad hakkasid merest kive tõstma ja nendega oma väikese maismaa pinda tõstma. Korduvalt lõhkus meri nende ehitusi, kuid lõpuks muutus saar nii kõrgeks, et ta nüüd enam mingisuguseid laineid ei karda. |