KONN
Fred Jüssi

"Vee sees on mitut seltsi elajaid. Nende seas on ka rõõmus konnapere, kes elab soos ja tiikides. Kevadel ja suve ajal on neil seal iga õhtu suur kontsert. Üks vana konn pruunis saterkuues, mustade nööpidega, hakkab esiti peale. Ta laotab oma pikad koivad laiali, sirutab paksu pää punnis silmadega välja ja ajab siis lõuad pärani. Mõlemal pool paisub kael raku viisi üles, ja nüüd: "krooks, krooks, õk, õk!" ilma lõppemata. Teised lombi moosekandid lasevad aldi, tenori ja bassihäält kõrva. Küll on kena! Ei jookse minu pärast kohe eest ära metsa. Nad ei väsi ka millaski oma laulu juures ära. Seal kõrval tantsivad nad vee sees kõiksugu labajalavalssi, sest nende pikad koivad on nagu seetarvis loodud. Ka on nad kärmed kärbseid ja sääski püüdma, kes on neile toiduseks. Seeläbi teevad nad palju head." Nii kirjutas Carl Robert Jakobson enam kui saja aasta eest oma "Kooli lugemise raamatus" Eestimaa lastele tiigikonnast või veekonnast.
Rohukonn ja rabakonn on pruunid, veekonn ja tiigikonn kuuluvad roheliste konnade hulka ja mudakonn on mudakarva tume. Eestis on ka kolme liiki kärnkonni. Konnade nahavärv oleneb aga suuresti nende elupaigast ja pole see pruunidel konnadel alati sugugi pruun ega rohelistel konnadel tingimata roheline.
Konnad on kahepaiksed. On sabaga ja sabata konnad. Eestimaal kutsutakse sabaga konnasid triitoniteks ehk vesilikeks. Vesilikud ei krooksu. Sabata konnad krooksuvad või mulksuvad või kloksuvad - kuidas keegi - kudemispaikades, kui on kudemise aeg, mujal ja muidu õige harva. Konnakudu koosneb otsekui marjaterakestest. Neist teradest arenevad konnakullesed. Kullesed elavad vees, hingavad lõpustega nagu kalad ja pole üldse oma vanemate moodi. Alles hiljem, kui neil hakkavad kasvama jalad ja lõpused ära kaovad, nii et nad kuivale kopsudega hingama võivad ronida, muutuvad nad tillukesteks konnadeks. Niisuguse vees ja kuival elamise pärast konnad kahepaiksed ongi. Ent vette püüavad konnad hüpata alati ka siis, kui häda käes, sest vees tunnevad nad ennast kindlamalt. Konna nahk peab olema alati niiske, sest naha kuivamine toob surma - kuiva nahaga ei saa konn hingata. Sügise lõpul külmade tulekul veekogu põhja peitudes hingavad konnad ainult läbi naha. Kuivus ongi põhjuseks, miks me konni palju päeval ei kohta, vaid ikka öösel, kui õhk on niiske, või olgu siis vihmastel päevadel. Kevadised konnakontserdid algavad aprillis, siis koevad pruunid konnad. Rohelised konnad armastavad soojemat vett, nende lauluaeg jõuab kätte mais.
Konnad ei ela üle Eestimaa ühtviisi. Mõni liik elab pea igal pool, teine üksnes teatud piirkondades. Sellepärast peab see, kes konnade elu meie looduses vaadelda tahab, läbi rändama kogu Eestimaa Ruhnust Piirissaareni.
Kärbsed ja sääsed on tõepoolest konnade peatoiduseks. Nad ise katavad aga mitmete teiste olendite toidulaua nii ujuvate kullestena kui ka neljajalgsete hüppajatena. Niisiis on konnadel looduses täita tähtis koht. Mõtle, mis juhtuks, kui see koht tühjaks jääks.

TÄHEKE. 1989/7.