|
KOBRAS
|
Kui sa oleksid paarsada aastat tagasi elanud, siis oleksid küll kobrast tundnud. Tol ajal oli meil neid palju. Aga inimesele hakkas tema karva-kasukas meeldima ja liha maitsema ja nii tapeti kõik koprad ära. Alles paarkümmend aastat tagasi toodi Eestisse viis looma. Nüüd neid ikka mõnes köhas pesitseb. Kobras elab jõgede ääres. Ta ehitab endale puudest ja okstest maja, mille sissekäik on vee all. Sellest pole midagi, sest kobras on hea ujuja. Ta kasukas ei saa vees märjaks. Ja tal on lai paljas saba, mis on ujumisel tüüriks. Kui kobras mingit hädaohtu märkab, lööb ta sabaga kõva plaksu vastu vett ja kaob vee alla. |
See plaks on teistele kobrastele hoiatuseks. Vee all on kopral kõrvad ja ninaaugud kinni. Aga laiade teravate hammastega saab ta ka vee all närida. Kobras sööb öösiti, tema toiduks on veetaimed, aga ka puude koor ja oksad. Talveks koguvad koprad palju oksi ja lõikavad hammastega suuri haavapuid maha, nii et ainult näritud otstega kännud jäävad jõekaldale püsti.
SAARMAS
| Saarmas on lustlik loom, keda võib näha jõekäärus hullamas. Ta hüppab ja pladistab vees ja tuleb siis kaldale oma uhket kasukat kuivatama. Selle kasuka pärast ihkab inimene saarmast kätte saada. Ta proovib seda küll igasuguste kavalate püünistega, küll püssiga. Inimene on endale kombeks võtnud ilusate loomade nahka kaela ümber või peas kända. Ja saarmal polegi muud pääsu kui hoida päeval silmad lahti ja kõrvad kikkis ning jahtida oma toitu enamasti pimedal ajal. Eks ta püüa käia päeval ka, kui kõht on tühi. Ja kätte saab ta käia ikka, sest ta on hea ujuja. |
 |
Siis on inimene pahane, et saarmas püüab tema eest kalad ära. Aga kui saarmas kala ei sööks, ei saaks ju inimene endale ka uhket mütsi. Selle peale tavaliselt ei mõelda. Imelik loom see inimene!
HÜLGED
|
Hülged on niisugused imetajad, kes ei elagi metsas. Nad elavad hoopis meres. Ega nad inimest endale juurde ei lase. Ainult mõnikord võib kaldal kuulda, kuidas nad eemal kivide otsas möirgavad. Talvel on hülged merejääl koos poegadega, kes on nagu väikesed karvapallid. Siis peab inimene hüljestele jahti. Hüljes võib mitu minutit vee all olla. Aga lõpuks peab ta ikkagi pinnale õhku hingama tulema. Nende keha on piklik, nagu heal ujujal peab olema, ja jalad on muundunud loibadeks. Loibadega on hea vees hoogu anda. Ja hoogu ja kiirust on hülgel vaja. |
Hüljes sööb päevas palju kala ja peab ujuma kaladest kiiremini, et neid kätte saada. Eesti rannavetes on tavalised hallhüljes ja viigerhüljes.
Rein Saluri raamatu Metsloomad baasil |